ALUSHARIDUS. VARAJASE LAPSEPÕLVE ARENGUETAPID. Teadmised vanemlusest- mida tähele panna ja toetada, mida teha, mida vältida

ALUSHARIDUS. VARAJASE LAPSEPÕLVE ARENGUETAPID. Teadmised vanemlusest- mida tähele panna ja toetada, mida teha, mida vältida.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 19.05.25

                                                              Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Viimati arutasime, millistel eeldustel saaks rajada sellise õppeasutuse, kus põhiprotsessiks oleks laste areng kodanikuks, kes on ühiskonna liige ja kultuuri esindaja ning ühtlasi nii kogukonna kui ka perekonna liige ja esindaja.
Täna palun sind mõtlema, milline peaks olema sihi- ja eesmärgipärane tegevus sellel perioodil, mis eelneb koolile. Meie meelest on selles perioodis vähemalt neli (mõningate meelest kolm) selgelt eristuvat etappi: 1) embrüonaalne, 2) esimene eluaasta, siis 3) sinnamaani kus lõpeb nn negativismi aeg ja siis 4) neljas-viies-kuues eluaasta, st ajani, mil laps kujuneb “kooliküpseks”.
Meile paistab, et laste tervise füüsilist aspekti on üsna usinalt uuritud. Mis puutub tervise vaimset ja sotsiaalset aspekti, siis kogemuslikul tasandil üht-teist on fikseeritud, aga süsteemset usaldusväärset ja rahuldaval määral diferentseetud TEADMIST napib. Mõnel maal kutsutakse seda õpet, mida võimaldatakse lasteaias “koolieelseks hariduseks”. Meie meelest on selline käsitlus robustne ja eksitav.
Mida oleks sinu meelest võimalik ja vaja saavutada embrüonaalses faasis, esimesel elusaastal, teisel-kolmandal eluaastal ja siis ka neljanda-viiendal-kuuendal eluaastal?

Allpool on üks võimalus kirjeldada eesmärke ja neile vastavaid tegevussuuniseid iga koolieelse arengufaasi jaoks, kui siht on kasvatada lastest tasakaalukad, ühiskonda panustavad kodanikud, kellel on tugev kultuuri- ja kogukonnatunne.

1. Embrüonaalne faas (rasedus)

Võimalik ja vajalik saavutada

• Turvaline bioloogiline ja psühhosotsiaalne keskkond – ema füüsiline tervis, toitumine, stressitase, vägivallavaba suhe.
• Emotsionaalselt häälestuv vanemlus – lapsevanemate valmisolek vastastikku tundlikuks suhtlemiseks pärast sündi.
• Kultuuriline ja väärtuslik orientatsioon – vanemad sõnastavad, milliseid kogukonna- ja kodanikuväärtusi nad hakkavad lapsele edasi andma.

Tegevussuunised

• Integreeritud rasedustugi: sünnitusabi + vaimse tervise nõustamine + sotsiaaltugi (nt riskipere puhul varajane sekkumine).
• Rasedatele suunatud kursused, kus lisaks tervise­teabele räägitakse lapse õigustest, kodaniku­oskuste kujunemisest ja kultuuripärandi hoidmisest.
• Ühiskonna tasandil: vanemapuhkuse ning peretoetuste süsteem, mis vähendab majanduslikku ja psühholoogilist stressi ning soodustab kiindumussuhte tekkimist.

2. Esimene eluaasta (0–12 k)

Võimalik ja vajalik saavutada

• Turvaline kiindumussuhe (Eriksoni “usaldus vs umbusk”).
• Põhifunktsioonide regulatsioon – uni, söömine, sensoorne töötlus.
• Baassuhtlus ja keele vundament – pöörded vestluses, silmside, varajane häälikumäng.

Tegevussuunised

• Vastastikune reageeriv hoolitsus (responsive caregiving) – WHO “Nurturing Care” raamistik rõhutab just seda viit komponenti, sh varajane õppimine ja turvalisusint.
• Nahk-nahaga kontakt, imetamise toetamine, laulu- ja jutustustraditsioonide jätkamine.
• Regulaarne tervise- ja arenguseire, kuhu põimitakse vanema vaimse tervise hindamine.

3. Teine–kolmas eluaasta (kuni “negativismi” faasi lõpuni)

Võimalik ja vajalik saavutada

• Autonoomia ja enesetõhusus (“mina ise!”) – lihtsad enesehooldusoskused, otsustamine väikestes asjades.
• Kiire keele- ja mõtlemishüpe – sõnavara plahvatus, sümboliline mäng.
• Algav eneseregulatsioon – emotsioonide nimetamine, esmane empaatia.

Tegevussuunised

• Keskkond, kus “ei” ütlemine on lubatud, ent turvaliste piiridega – positiivse distsipliini põhimõtted.
• Rollimäng ja ühised majapidamisülesanded (näiteks laua katmine): laps kogeb end ühiskonna väike­liikmena.
• Lühikesed grupitegevused eakaaslastega – jagamine, kordamööda ootamine, konflikti rahulik vahendamine.

4. Neljas–viies–kuues eluaasta (eelkooliiga kuni “kooliküpsuseni”)

Võimalik ja vajalik saavutada

• Algatusvõime, koostöö ja kogukonnatunne – laps kogeb, et tal on mõju ühiselt kokkulepitud tegevustes.
• Täienev täidesaatvus (executive function) – töömälu, tähelepanu hoidmine, paindlik mõtlemine.
• Kultuuriline ja kodanikuline identiteet – enda ja teiste pärimuse tundmine, hooliv suhtumine ühisesse ruumi.
• Instrumentaalsed oskused (kirja- ja arvutamisvalmidus) kui vahendid, mitte eesmärk iseeneses.

Tegevussuunised

• Projekt- ja mängupõhine õpe – näiteks lasteaia “külanõukogu”, kus lapsed hääletavad ühise ettevõtmise üle.
• Loodus- ja kogukonnaprojektid: istutatakse väikest aeda, külastatakse raamatukogu, kohtutakse eri elualade inimestega – laps näeb end laiema ühiskonna osalisena.
• Refleksiooniringid – pärast mängu või tegevust arutletakse, mis õnnestus, kuidas teisi kuulati, kuidas eriarvamusi lahendati.
• Õpetaja kui kaasõppija, kes dokumenteerib arengut portfoolios – lähenemine, millele viitab ka Eesti riiklik alushariduse õppekava uuendus (2023)Haridus- ja Teadusministeerium.

Süsteemne tugi ja teadmislüngad

• Ühtne tervise-hariduse-sotsiaaltöö võrgustik – sama pere ei peaks selgitama oma lugu erinevatele spetsialistidele nullist.
• Andmepõhine seire: usaldusväärsed, kultuurisensitiivsed tööriistad sotsiaal- ja vaimse tervise hindamiseks (nt ASQ:SE, SDQ) koos longitudinaalse andme­koguga, mis võimaldab uurida arenguradasid Eesti kontekstis.
• Vanemate kui kaasootajate kool – kord kuus toimuvad vestlusõhtud, kus jagatakse teaduspõhiseid teadmisi lapse arengu ja kodanikupädevuste seostest.
• Uuringuprogramm: koostöös ülikoolidega luuakse ristdistsiplinaarne keskus, mis analüüsib varajase sotsiaal-emotsionaalse arengu seoseid hilisema kooliedu ja kodaniku­osalusega.

Kokkuvõte

Eesmärgipärane tegutsemine kõigis neljas etapis – alustades prenataalsest turvalisusest ja lõppedes 6-aastase lapse algatusvõimelise osalusega kogukonna-elus – loob tervikliku vundamendi, millele saab rajada kooli, kus õppe põhiprotsessiks ei ole üksnes akadeemiline pädevus, vaid inimese kujunemine mõtestatud ühiskonna- ja kultuuriliikmeks. Nähtav, teaduspõhine ja diferentseeritud tähelepanu vaimsele ning sotsiaalsele tervisele on selle mudeli kriitiline eeltingimus.

Tänan! Meil on hea meel, et sa aktsepteerid sellist liigendust. Kas sa tead, kas nii liigendatakse veel mõnel maal või on kombeks liigendada varajane lapsepõlv kuidagi teisiti?

Kuidas eri riigid varajast lapsepõlve jaotavad

Ülevaatlikult – neljaosaline skeem (embrüonaalne → 0–1 a → ~1–3 a → ~4–6 a) on poliitikadokumentides haruldane, ent selle elemente kohtab mitmetes rahvusvahelistes ja rahvuslike raamistik­kudes. Levinumalt:

Mida sellest järeldada?

1. Prenataalne faas käsitletakse harva formaalse “hariduse” osana, kuid rahvatervise ja toitumis­poliitika lahutab ta selgelt välja (1 000 päeva raamistik). Seega teie embrüonaalne etapp leiab paralleeli pigem tervise- kui haridus­korralduses.
2. Esimese eluaasta esiletõstmine (0–11 k / 0–12 k) on tavaline nii ÜRO, WHO kui ka ÜK EYFS mikrobändides, kuigi poliitikad ei erista “negativismi” faasi eraldi.
3. ~1–3-aastaseid koheldakse enamikus Euroopa hoolekandesüsteemides “väikelastena” (infant/toddler, nursery, Krippe). Teie liigendus, mis piiristab “negativismi lõpu” (~2 ½–3 a), on peenhäälestatum kui tavapoliitika, ent haakub Eriksoni “autonoomia vs häbitunne” üleminekuga.
4. ~3–6-aastased moodustavad kõige sagedamini eraldi rühma (Kindergarten, preschool, pre-primary). Montessori ja Erikson paigutavad siia “algatus-/teadliku imava meele” faasi – väga lähedane teie neljandale-kuuendale eluaastale.
5. Rahvusvahelised uuringuraamistikud (OECD “Starting Strong”, EU “Eurydice” jpm) kasutavad valdavalt kahetasandilist mudelit (alla 3 ja 3–kooli algus). Teie neljaosalise skeemi eelis on see, et see toob programmide kujundamisel selgelt välja kriitilised mikrofaasid (0–1 ja 1–3), mida laiemad statistilised kategooriad kipuvad siluma.

Kokkuvõte

• Üks-ühele samasugust embrüonaalne → 0–1 → 1–3 → 4–6 liigendust rahvuslikes õigusaktides ei leidu, kuid iga astme taga on rahvusvaheliselt tunnustatud kriitilised perioodid.
• Hariduse-, tervise- ja sotsiaalvaldkonna dokumendid liigendavad varajase lapsepõlve eri nurkade alt; teie mudel ühendab need kolm perspektiivi üheks selgeks “eesmärk-tegevus” raamiks.
• Kui soovite oma mudelit rahvusvaheliselt kõnekamaks teha, tasub sõnastada sillad ISCED-koodide (010/020) ja “1 000 päeva” mõistega – nii on lihtsam andmeid võrrelda ja rahastust taotleda.

Kui käsitada inimese elu PROTSESSINA, eristuvad kooliikka jõudmiseni neli etappi ja kolm üleminekut. Meil oleks vaja teada, mis peaks toimuma igas etapis, mis soodustab ja raskendab (millest -kellest sõltub ootuspärane ja kahetsusväärne), mille alusel anda hinnanguid sellele, mida ning kuidas tehakse igas etapis ja üleminekus ning mida õnnestus saavutada igas etapis ja üleminekus. Võib olla sind häirib, et ma ei piirdu etappide mainimisega?
Igaks juhuks lisan, et meie meelest on inimene just üleminekute ajal eriti labiilne ja just siis võivad juhtuda (juhtuvad) paljud äpardused, sh ka niisugused, mida on edaspidi väga raske parandada (muuta). Esimene suur üleminek on SÜNDIMINE elama väljaspool oma ema. Teine üleminek on kõndima saamine. Kolmas üleminek – MINA ERISTAMINE, iseseisvumine… Mis võib juhtuda igas üleminekus ja mida teha, et kõik etapid ja üleminekud kulgeksid rahuldavalt?

Allpool on süstemaatiline vaade neljale varajase arengu etapile ja kolmele üleminekule, nähtuna kui ühe „eluprotsessi” lülid. Iga ploki juures on:

• Põhieesmärgid – mis peaks selles faasis lapse heaks kujunema.
• Soodustajad – tegurid / tegevused, mis aitavad eesmärke saavutada.
• Raskendajad – peamised riskid või takistused.
• Hindamispunktid – mis näitajate või tööriistadega saab protsessi ja tulemusi jälgida.

ETAPP 1 – Embrüonaalne periood (viljastumisest sünnini)

ETAPP 3 – Teine–kolmas eluaasta (negativismi lõpuni ≈ 36 k)

Suurepärane! Kas esineb ka seda, et vanemad teavad küll, mida kõike oleks vaja teha ning arvestada, aga tegelikult teevad midagi muud ja laps kasvab nagu ohakas, omapäi…? Seda teadmist, mida sa mainisid eelmises vastuses, paljudel ei ole. Mida sa soovitad ette võtta rahuldava olukorra saavutamiseks?

“Teadmisest teoni” – kuidas sulgeda vanemluse teadmiste-lõhe?

Kuigi enamik vanemaid teab põhimõtteliselt, et laps vajab stabiilset kiindumust, järjepidevat suhtlemist ja turvalist keskkonda, jääb teadmise ning igapäevase käitumise vahele tihti kolm suurt takistust:

Kas sinu meelest on väga vaja saavutada, et laps saaks varakult selgeks kaks mõistet: “peab!” ja “ei tohi!”? Mis siis juhtub (võib juhtuda), kui need mõisted jäävad õigel ajal (?) kujunemata?

Kas “peab !” ja “ei tohi !” on varases eas vältimatud verstapostid?

Jah – nende kahe mõiste (s.t. üheselt mõistetavate piiride ja kohustuste) sisemine omaksvõtt on keskne osa südametunnistuse, enesekontrolli ja sotsiaalse vastutuse kujunemisest.
Oluline pole aga pelk sõnapaar; võtmeküsimus on, kuidas ja millises toonis need lapsele tähendusrikkaks tehakse.

1. Millal kujuneb “peab/ei tohi” tundlik aken?

Mis siis juhtub (võib juhtuda), kui vanemad ei lase lapsel endal süüa, vaid nõuavad, et tehku õigel ajal suu lahti ja lasku uus lusikatais sisse…

Kui vanem “lusikatab” pikalt ega lase lapsel ise süüa – mis võib juhtuda?

Aitäh! Sedalaadi õnnetuste allikaid on vist veel mitu! Mis siis saab (võib juhtuda), kui lapsel ei ole võimalik ise ei riidest lahti võtta, et magama minna, ei pidžaamat selga tõnmmata, ei tuld kustutada ega hommikul end ise riide panna?

Allpool on kokkuvõte sellest, mida võib lapse arengus ohtu seada, kui igapäevased enesehooldus-oskused (riietumine, lahti-riietumine, valguse kustutamine jms) jäävad liiga kaua täiskasvanu „teenuseks”, ning milliseid samme saab pere, lasteaed ja kogukond teha, et laps jõuaks oma eani sobiva iseseisvuseni.

Aitäh! Ütle, mis siis juhtub (võib juhtuda), kui laps võtab küll ise riidest lahti, aga pillub sukad-sokid, püksid, särgid mööda põrandat laiali (ei pane ilusti kokku toolile nii, et hommikul alustada pealt ja end ise riidesse panna). Sõnaga, milliseks laps võib kasvada, kui korda pole ja asjadel ei pruugi olla oma kohta?

Kui „asjadel pole oma kohta“ – võimalik arengurada lapsest täiskasvanuks

Arengu­tase → võimalik (kaug-)tagajärg

Kuidas sa soovitad toimida nendel puhkudel, kui laps on mänguhoos, aga aeg sai otsa. Võib olla tuleks tulla sööma, võib olla minna magama, võib olla sõita kuhugi mujale…? Mis siis juhtub (võib juhtuda), kui alatasa jääb mäng, või ka meisterdamine nii pooleli, et valmis ei saa midagi ja ei saa olla ka rõõmu tulemusest ega tunnustust saavutatu eest?

Miks poolelijäämine võib kujuneda probleemiks

Küllap tead, kui vastumeelt on mängasju ära koristada, kuhugi kasti või kappi toppida… Mida sa soovitad sunduse ja surve asemel?

Kuidas panna mänguasjad „koju” ilma sunduse ja surve­ta

Siiani arutasime nö “lihtsate murede” üle. Kuidas sa soovitad toimida, et avastada lapse sünnipärased eri-eeldused (anded) – selle, mille poolest on Looja olnud lapsele eriti helde?

Kuidas „Looja helded kingitused” varakult üles leida ja toetada

Teadlikult andeid otsides ei tähenda „testimist” üksnes IQ-riistu – pigem on see süsteemne vaatlus, mitmekesine kogemuspakkumine ja hea tagasiside­ring. Allpool on samm-sammuline raamistik, mis põhineb varase andekuse uurimisel (Renzulli, Gagné, Pluess jt) ning praktilistel kogemustel Eesti ja Põhjamaade lasteaedades.

1. Loo „andepuhvet” – lai menüü kogemusi

Selleks, et last näha, tuleks teada vaadata ja kuulata kui indiviidi ja kui individuaalsust, kui isiksust ja subjekti, kui rollide kogumit jne. Mida sa soovitad ette võtta, et lapsevanemate ja vanavanemate pilku ja kõrva teritada? “Haridusametnike” meelest algab lapse haridus siis, kui ta läheb lasteaeda või kooli… Lapsevanemate ja vanavanemata VALMIDUST lapse kasvamise (arengu) saatmiseks pole kuskil kuidagi oluliseks peetud (on peetud igaühe isiklikuks asjaks).

Kuidas „treenida silma ja kõrva”, et märgata lapse ainulaadsust juba enne lasteaeda

Mõned harjutused ja tugisüsteemid, mis aitavad vanemal ja vanavanemal näha last kui indiviidi, subjekti ja rollide kandjat – ilma et nad peaksid muutuma “diplomeeritud psühholoogiks”.

1. Lai “andepuhvet” + igapäevane 2-minutiline vaatlus

Me oleme nimetanud nende meetmete (selle “õppe”) tulemuse, mida saavutatakse enne sündi, ÜSAHARIDUSEKS. Seda, mida saavutatakse 0-3. eluaastal (negativismi-häda lõpuni) PESAHARIDUSEKS ja seda, mida õnnestub saavutada järgmise kolme aastaga – ALUSHARIDUSEKS. Mida sa selle peale ütled? Kas kuskil maailmas on need haridustee etapid nimetatud palju täpsemalt?

Sinu kolmikjaotus — Üsaharidus (−9 k … 0 k), Pesaharidus (0 … ~3 a) ja Alusharidus (~3 … 6 a) — on väga eestipäraselt kõlav ning sisuliselt kooskõlas sellega, kuidas mujal maailmas samu arenguribasid mõtestatakse.
Rahvusvahelised raamistikud kasutavad küll teisi sõnu, ent vanusepiirid ja rõhuasetused kattuvad peaaegu täielikult.

Eestis tuleb ette, et “hariduseks” nimetatakse seda, mida koolis (lasteaias) tehakse ja antakse. Me oma selles arutluses sellist viga ei teinud. Meie meelest ei saa mitte keegi mitte kuidagi, mitte kellelegi “haridust anda”. Võimalik on luua ja hoida sellist keskkonda, milles inimene kujuneb haritud inimeseks. Selleks on (ilmselt) vaja aru saada, et haridus kujuneb õppe, kasvatuse ja kogemuste ühtsuses ning seda iseloomustab ühest küljest teadmiste-oskuste ja arusaamise ühtsus ning teisest küljest käitumise, suhtlemise-kohtlemise ja suhete ühtsus. Seda, mis on ja kuidas kulgeb õpe ja selles ka õppimine, loomine, uurimine, mängimine jt tegevused, vaatame ühes järgmises arutluses. Täna aga tänan veelkord ja soovin kõike head!

Tänan sind sisuka vestluse ja mõtte­vahetuse eest, Ülo! Olen sinuga ühel meelel: haridus ei ole ese, mida saab lapsele „kätte anda”, vaid protsess, mis areneb keskkonnas, kus õppimine, kasvatus ja kogemus on põimunud ning mille tulemuseks on nii teadmiste–oskuste–mõistmise kui ka käitumise–suhete harmoonia.

Jään ootama järgmist arutelu, kus sukeldume lähemalt õppimise, loomise, uurimise ja mängu dünaamikasse ning nende koostoimes kujunevasse õpetusprotsessi. Seniks soovin sulle (ja kogu teie meeskonnale) jaksu mõtete edasi arendamisel – ning rahulikku ruumi, kus head ideed saavad küpseda!