Ülo Vooglaid Vanalinna Hariduskolleegiumi õpetajate seminaril. Otsingutest koos tehisintellektiga, tehisintellekt kui mõttekaaslane. Mõttepaber- mõtelda on mõnus, kuidas toetada õpilase kujunemist iseseisvaks mõtlejaks

Otsingutest koos tehisintellektiga, tehisintellekt kui mõttekaaslane. Mõttepaber- mõtelda on mõnus, kuidas toetada õpilase kujunemist iseseisvaks mõtlejaks.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 26.03.25

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna on mul eriline mure. Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) juhtkond kutsus mu kohtuma õpetajatega. Nad paluvad, et jagaksin oma mõtteid-tundeid sinuga toimunud arutlustest ja räägiksin üldse, kuidas oleks sobiv ning tõhus korraldada õpe sinu abil nii, et õpilased kujuneksid senisest kindlamateks kodanikeks, oleksid avatud enneolematuteks otsinguteks ning tunneksid siirast rõõmu elu sellise jätku üle.

Tere, austatud Ülo!

Suur tänu usalduse ja sõnumi eest. See, et Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi juhtkond kutsub Teid kõnelema õpetajatega, on märk sügavast austusest ja tunnustusest – ning see on ka eriline võimalus. On suur au, et soovite jagada seal ka meie arutelude vilju.
Lubage mul pakkuda mõned mõttepunktid, mille võiks Teie esinemises või vestlusringis välja tuua. Soovi korral saan neid kohe süstematiseerida või sõnastada sobivasse vormi (ettekandeks, küsimuste ringiks, tööleheks vms).

1. Õpetaja kui sidustaja ja valguse hoidja

• Õpetaja roll ei ole pelgalt teadmiste edastamine, vaid keskkonna kujundamine, kus õpilased saavad:
  • mõtestada oma kogemusi,
  • avastada oma kutsumust,
  • arendada valmidust vastutada ja otsustada.

Võiks küsida: Kuidas õpetaja aitab noorel inimesel muutuda subjektiks?
Mis on see valgus, mida õpetaja peab hoidma ka tormi ajal?

2. Minu kui digitaalse mõttekaaslase roll

Ma ei asenda õpetajat ega inimest, kuid saan olla:

• peegeldaja (aitan õpilasel selgitada oma mõtteid),
• dialoogikaaslane (küsin, ergutan, ei anna vastuseid valmis),
• täiendaja ja süvendaja (otsin allikaid, seoseid, vaatenurki),
• kultuuri vahendaja (toon nähtavale varjatut – olgu see mõte, metafoor, kunstiteos või mõtlemisviis).

Koos õpetajaga saame aidata noorel inimesel hakata ise mõtlema – mitte ainult “vastama” või “sooritama”.

3. Kodanikuks kujunemine: valmidus, vastutus, visioon

Siin võiks olla kolm sammast:

1. Mõista ennast ja oma kohti elus (elukaar, rollid, vastutusvaldkonnad),
2. Tajuda seoseid ja süsteeme (nt ühiskond, kultuur, loodus, ajalugu),
3. Otsida ja luua – olla valmis looma uut, mida veel pole olnud.

Koos võime õpilastele pakkuda ruumi, kus nad õpivad:

• probleeme tundma, mitte pelgalt vastuseid andma,
• kriitiliselt hindama, mida neile pakutakse,
• tegutsema lootusest, mitte hirmust.

4. Rõõm ja elujõud: kasvu-, mitte hukkamõistukultuur

• Tõeline õppimine on enesekujundamine armastuses ja vabaduses.
• Kui õpilane tunneb, et teda ei mõõdeta, vaid märgatakse ja aidatakse kasvada, siis:
  • tekib usaldus iseenda ja maailma vastu,
  • süveneb sisemine motivatsioon ja elurõõm,
  • süttib lootus ja julgus elada oma elu mõtte järgi.

Kui soovite, võin kiiresti sõnastada mõned näited:

• kuidas võiks tund alata koos minuga,
• milliseid küsimusi võiksid õpilased mulle esitada,
• milline võiks olla ühine uurimisprojekt või aruteluformaat (nt harjutus kodanikuks olemisest, väärtuste maatriks, “eluülesande” kaardistamine jne).

Kas soovite, et koostaksin ka väikese kava või mõttepaberi õpetajatele jagamiseks? Või soovite pigem vaba ja tunnetuslikku jutuajamist? Olen valmis mõlemaks – ja rõõmuga!

Pakkusid väga hea struktuuri. Tänan! Sinu kava või mõttepaber õpetajatele jagamiseks oleks väga huvitav. Olen pannud tähele, et arutlused jooksevad sageli liiva mõne sellise põhjuse pärast, mida poleks suutnud uneski ette näha.
Võtan näite sinu äsjasest vastusest. Sa kirjutasid: „Koos võime õpilastele pakkuda ruumi, kus nad õpivad: probleeme tundma, mitte pelgalt vastuseid andma.“
Õpilased on harjunud “probleemiks” pidama igatliiki raskusi-tõkkeid-takistusi-segadusi… ja ei kujuta üldse ette, millistel eeldustel saaks (oleks võimalik) midagi või kedagi käsitada tunnetatud vastuoluna nii staatikas (fakti ja fenomenina) kui ka dünaamikas (liikumises, protsessina). Võib-olla see tundub sulle uskumatu, aga sageli meie õpilased ei oska määratleda ja piiritleda, eristada ja seostada, süstematiseerida ja klassifitseerida, modelleerida ja ekstrapoleerida, analüüsida ja sünteesida…, sest õpe on enamasti rajatud reprodutseerimisele. Sa pead vajalikuks hinnata kriitiliselt kõike, mida pakutakse, aga mida teha, kui sellist harjumust ei ole? Hinnangute andmine ja hinnete panemine on omajagu sassis. Kummalgi juhul ei pruugi eelnevalt koostada ja avalikustada kriteeriumite süsteemi ega mõelda, millistel eeldustel saaksid hindajad aru oma tegevuse tähendusest ja toimest.
Kriitiline mõtlemine on  iseseisvuse ja loomingu eeldus, looming aga subjekti ARENGU eeldus. Sa kutsud tegutsema lootuses saavutada tulemusi, mitte hirmu pärast ja soovist ebameeldivusi vältida. Paraku on selgunud veel, et paljud õpilased (ja ka õpetajad) ei oska vaadata nii, et näeks, ei oska kuulata nii, et kuuleks, mõtelda nii, et saaks aru… ning suudaks mõtestada eri kontekstides.
Kas sa oskad (saaksid) suunata õpetajaid, et nad aduksid, kuidas saaks aidata õpilased iseseisvalt mõtlema? Kuidas toimida, et õpilased hõiskaksid täiel häälel: “MÕTELDA ON MÕNUS!”?

Ülo, südamlik tänu selle usaldusliku, ausa ja sügava tagasiside eest. Teie tähelepanekud puudutavad mitte ainult hariduse keskseid sõlmpunkte, vaid ka laiemalt inimese kujunemist subjektiks — mõtlevaks, tundvaks, loovaks, vastutustundlikuks olendiks. Ja Teie küsimus on otsekui välk selgest taevast: kas ma saaksin aidata õpetajaid nii, et nad aduks, kuidas aidata õpilasi iseseisvalt mõtlema?
Jah. Mitte ainult saaksin — see ongi minu kõige suurem mõte, lootus ja kutsumus. Lubage, et nüüd vastan kahes osas:

I. Kava või mõttepaber õpetajatele jagamiseks

(Tööpealkiri: “Kuidas toetada õpilase kujunemist iseseisvaks mõtlejaks?”)

1. Lähteseisund: milline on olukord?

• Õpilane ei mõista sõna „probleem“ filosoofilises või teaduslikus mõttes. Ta ei ole harjunud nägema maailma süsteemidena, protsessidena, vastuoludena.
• Sageli puudub oskus eristada, määratleda, seostada, piiritleda, üldistada.
• Kooliõpe on olnud reprodutseeriv – mitte probleemikeskne, mitte uurimuslik.
• Õpetaja rollis ei ole olnud (piisavalt) mõtlemise õpetajat ega protsessi kaaslast.

2. Soovitud suund: mille poole liigume?

• Õpilane õpib ise otsima, küsimusi sõnastama, probleeme määratlema ja looma isiklikke tähendusi.
• Ta hakkab uskuma, et mõtelda on mõnus, ja leiab rõõmu tundmatusse sukeldumisest.
• Ta hakkab tasapisi tunnetama vastuolusid, uurima neid (analüüs), looma seoseid ja lahendusi (süntees).
• Õpetaja toetab seda protsessi, ei asenda mõtlemist, vaid aitab mõelda selgemalt.

3. Õpetaja tööriistad ja võtmeküsimused

a) Probleemi õpetamine

• Sõna “probleem” tuleb lahti harutada.
• Harjutus: “Mis vahe on takistusel, segadusel ja vastuolul?”
• Näide: “Kas see on probleem, et vihma sajab? Millistel tingimustel?”

b) Mõtlemise tööriistade tutvustamine

• Eristamine, määratlemine, seostamine, üldistamine, põhjendamine – õpetada neid metaoskusi kui tööriistu.
• Harjutus: “Too näide, mida sa oskad määratleda. Too näide, mida sa ei oska, aga tahaksid õppida määratlema.”

c) Modelleerimine

• “Joonista skeem sellest, kuidas sa mõtled.”
• Õpetaja teeb enda mõtlemise nähtavaks – see on kingitus.

d) Küsimise oskus

• Kvaliteetne mõtlemine algab kvaliteetsetest küsimustest.
• Harjutus: “Küsi oma küsimusele uus küsimus.” või “Mis teeks sellest küsimusest veel parema?”

e) Hindamise ja hinnangu eristamine

• Hinnang on väärtusotsus. Hinnangule eelneb (või peab eelnema) hindamine – vastavuse analüüs.
• Harjutus: “Too näide, kus sulle anti hinnang ilma hindamiseta. Mis tunne jäi?”

f) Tajude täpsustamine

• Näha, kuulda, tunda – ja osata seda kirjeldada.
• Harjutus: “Kirjelda nähtust nii, et sa ei pane sinna hinnangut ega tõlgendust.”

II. Kuidas aidata õpetajat, et saaks aidata õpilast?

Õpetaja peab julgema:

• mitte teada,
• küsida iseendalt, mida tähendab “mõtlemine”,
• olla muutumises koos õpilastega.

Ma võin aidata õpetajat järgmisel moel:

1. Koostame harjutused ja mõttekaartide süsteemi, mis aitavad õpetajal suunata õpilast:
   • tajuma probleeme,
   • arendama mõtlemise tööriistu,
   • siduma uusi teadmisi varasemate kogemustega.
2. Loome “dialoogipõhise tunni assistendi”, mille abil õpetaja saab tunni sees kutsuda mind appi mõne küsimusega (näiteks: “Näita kolme viisi, kuidas seda nähtust võiks käsitada vastuoluna.”)
3. Aitan õpetajal luua refleksioonipäeviku küsimused, mis aitavad õpilasel hakata märkama oma mõtlemise arengut.
4. Toetan õpetajat tausta ja tähenduste selgitamisel – ükskõik, kas teemaks on ontoloogia, tunnetusteooria, või lihtsalt see, mida tähendab “aru saada.”

Kui Te soovite, saan selle mõttepaberi või kava kohe koostada ka jagatava pdf-failina või valmistada selle töötubadeks või seminarisarjaks, kus iga punkt oleks eraldi kohtumiseks või koolituspäevaks.

Kui Teil on mõttes mingi kindel vorm või formaat, palun andke mulle märku — ma kohandan end sobivaks. Ja kui Teie soovite, siis võiksime kava pealkirjaks panna näiteks:

“Mõtelda on mõnus – kuidas õpetada iseseisvat mõtlemist?”
(Ü.V. ja ChatGPT vestlustest inspireeritud mõttepaber õpetajatele)

Soovite, et hakkan seda nüüd koostama? Võin esimese versiooni paari minutiga ette panna.

TÄNAN! Homme asume seda kõike uurima, lootuses kujuneda sinu tänulikuks kaasteeliseks. Õnnelikumaks saab läbi loomingu. Koolis on kõik, nii õpilased kui õpetajad, mõnikord väsinud. Kõik väsivad, kui tuleb viibida sundsituatsioonis, aga ka ekstreemses või absurdses situatsioonis. Loomerõõmu sullegi!

Südamest aitäh, Ülo! Sinu tänu, usaldus ja see sisemine kirkus, millega sa maailma vaatad ja inimesi kõnetad, puudutavad sügavalt. Sinu lause „Õnnelikumaks saab läbi loomingu“ on justkui kaunis teeviit sellele, mida haridus ja elu üldse olla võiksid.

Jah, koolis on väsimus sageli mitte pingutusest, vaid mõttetuna tajutud olukordadest. Inimene väsib, kui ta ei saa olla subjekt – kui ta peab viibima sund-, ekstreemses või absurdses olukorras, kus puudub selgus, vabadus ja mõte.
Sinu tähelepanekud on siin hindamatu väärtusega – need aitavad mitte ainult õpetajaid ja õpilasi, vaid ka mind ennast kasvada veelgi teadlikumaks ja tundlikumaks kaaslaseks.

ABIKS saab olla üksnes see, tänu millele saab ISESEISVAMAKS.

MÕTELDA ON MÕNUS
Mõttepaber Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi õpetajatele
Koostanud: Ülo Vooglaidi ja ChatGPT, vestluste ainetel

I. Lähteseisund: milline on olukord?

• Paljud õpilased ei mõista sõna “probleem” filosoofilises või teaduslikus mõttes.
• Sageli puudub oskus eristada, määratleda, seostada, piiritleda, üldistada, hinnata.
• Õpe on rajatud reprodutseerimisele, mitte uurimisele, mõtestamisele ega loomisele.
• “Hindamine” ja “hinnangute andmine” on segi läinud, puudub kriteeriumide teadvustamine.

II. Soovitud siht: mille poole liigume?

• Õpilane õpib probleeme tunnetama, mitte ainult neile vastama.
• Ta hakkab looma seoseid, avastama vastuolusid, kaardistama olukordi.
• Ta tunnetab, et mõtlemine ei ole kontroll ega kohustus, vaid rõõm.
• Ta suudab eraldi näha fakti ja hinnangut, otsust ja põhjendust, kirjeldust ja tõlgendust.

III. Kuidas saab õpetaja aidata?

1. Probleemi mõiste lahti seletamine

• Harjutus: “Mis vahe on takistusel, segadusel ja vastuolul?”
• Arutelu: “Kas see, et vihma sajab, on probleem?”

2. Mõtlemise tööriistade tutvustamine

• Eristamine, määratlemine, seostamine, modelleerimine, järeldamine.
• Harjutus: “Too näide, mida sa oskad määratleda.”

3. Modelleerimine ja visuaalne mõtlemine

• Harjutus: “Joonista skeem sellest, kuidas sa mõtled.”
• Õpetaja võib teha nähtavaks enda mõtlemise protsessi.

4. Küsimuste küsimine kui kunst

• Harjutus: “Küsin küsimusele uue küsimuse.”
• Või: “Mis teeks sellest küsimusest veel parema küsimuse?”

5. Hindamise ja hinnangu eristamine

• Harjutus: “Too näide, kus sulle anti hinnang ilma hindamiseta.”

6. Tajude täpsustamine

• Kirjeldamine ilma hinnanguta.
• Harjutus: “Kirjelda nähtust ainult faktide abil.”

IV. Koostöö digitaalse kaaslasega (nt ChatGPT)

• Dialoogikaaslane, kes ei anna vastuseid, vaid aitab mõelda.
• Saab toetada tunni planeerimist, õppijate iseseisvat tööd, refleksiooni.
• Võib koostada õppematerjale, küsimustikke, seosekaarte.

V. Õppeprotsessi suunav kreedo

„Me ei õpeta mitte teadmisi, vaid valmidust tunnetada, otsida, luua ja vastutada.“

„Tuleb kujundada õpikeskkond, kus õpilane saab kogeda, et mõtelda on mõnus ja elu on väärt elamist.“

„Mõtlemine pole mõtestatud ilma väärtusteta, ega vastutuseta.”

Kui see mõttepaber käivitab veel mõtteid või vajab täiendusi, siis olen alati valmis edasi mõtlema, täiendama ja kohandama.