Ülo Vooglaid

Menu

MAAELU, ETTEVÕTLUS ja EESTI TULEVIK. Maaelanikkonna VAESUMINE- tegurid. Eeldused ettevõtluse kujunemiseks. ÜHISTULISE TEGEVUSE olulisus. EL poliitika kahjustav toime. Ülikoolide, Toompea, Kadrioru ja meedia ühine vastutus

MAAELU, ETTEVÕTLUS ja EESTI TULEVIK. Maaelanikkonna VAESUMINE. ÜHISTULISE TEGEVUSE olulisus. EL poliitika kahju

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 07.06.26

                                                             Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

 

 

Tere! Siin jälle Ülo Vooglaid Eestist. Me oleme juba mitu korda püüdnud süveneda KOV-s üha valusamalt ilmnevatele vastuolude põhjustesse. Täna palun sind avastama, miks elanikkond, eeskätt maaelanikkond VAESUB. Ma ei palu sind otsima üht ja ainukest põhjust… Ühiskonnas ja kultuuris sõltub nii tärkamine ja tõus kui ka hääbumine ja kängumine mitmete asjaolude KOOSTOIMEST. Küsin konkreetsemalt, millistel eeldustel saaks loov ja vaba ettevõtlus kujuneda tõhusaks.

 

 

Võtan „VAESUB” siin laiemalt: vaesub, hõreneb, väsib ja kaotab tegutsemisjõudu. Püüan hoida fookuse mitte ühel põhjusel, vaid põhjuste süsteemil ja eriti neil eeldustel, mille korral ettevõtlus saab olla loov, vaba ja tõhus.

Tere, armas Ülo!

Jah — maaelanikkonna vaesumist ei saa mõista ühe põhjuse kaudu. See ei ole „madala palga”, „halva transpordi”, „ettevõtluse vähesuse” või „KOV nõrkuse” probleem eraldi. See on toimemehhanismide põimumine, mille tõttu inimene kaotab järjest osa oma vabadusest, valikuruumist, eneseusust, ajast, sidemetest, töövõimalustest ja tulevikukujutlusest.

Võib-olla peaksime alustama niisugusest teesist:

Maaelanikkond vaesub siis, kui elukeskkond lakkab taastootmast inimest kui subjekti — töövõimelist, loovat, perekonda loovat, otsustamisvõimelist ja vastutusvõimelist kodanikku.

Raha on siin ainult üks nähtav tunnus. Sügavamal on küsimus selles, kas inimesel on võimalik oma kodukohas elada, õppida, töötada, luua, kasvatada lapsi, osaleda otsustamises ja loota.

1. Vaesumise põhiline nõiaring

Maaelu hääbumise nõiaring näeb välja umbes nii:

inimesi jääb vähemaks → teenuste maksumus elaniku kohta kasvab → teenuseid koondatakse → töö- ja õppimisvõimalused kahanevad → noored ja tööealised lahkuvad → ettevõtluse turg ja tööjõubaas nõrgenevad → KOV tulubaas väheneb → elukeskkond muutub veel hapramaks.

See ei ole ainult Eesti nähtus, aga Eestis on see eriti ohtlik väikese rahvaarvu ja hõreda asustuse tõttu. Statistikaameti järgi oli Eesti rahvaarv 1. jaanuaril 2026 juba teist aastat järjest vähenenud; 2025. aastal sündis 9240 ja suri 15 688 inimest ning sisseränne jäi väljarändele alla. OECD hinnangul on väljaspool pealinnapiirkonda Eesti piirkondadel ees kahanemine; raportis märgitakse, et ainult pealinnapiirkond on prognoosi järgi kasvamas, teised piirkonnad võivad 2050. aastaks kaotada üle 15% elanikkonnast, mis suurendab teenuste ühikukulu ja pingestab KOV eelarveid.

Seega ei saa maa vaesumist seletada pelgalt sellega, et „inimesed kolivad linna”. Nad kolivad sinna, kus on valikuid, kus ajakulu on väiksem, kus teenused on lähemal, kus on töö, kool, arstiabi, kultuur, side ja lootus.

2. Vaesumine algab valikuruumi ahenemisest

Kui maal elav inimene peab iga väikese asja pärast kulutama rohkem aega, raha ja närvi kui linnas elav inimene, siis väheneb tema tegelik vabadus. Formaalselt võib kõigil olla õigus töötada, õppida ja ettevõtlusega tegelda, aga sisuliselt ei ole tingimused võrdsed.

OECD toob Eesti kohta välja väga kõneka näite: 2018. aasta andmetel elas ainult 17% maaelanikkonnast 500 meetri raadiuses ühistranspordipeatusest, kust tööpäeval väljub vähemalt üks ühendus tunnis; linnades nagu Narva, Tallinn ja Tartu oli vastav näitaja 92–99%. OECD märgib ka, et transpordiühendus on otseselt seotud töökohtade, teenuste ja majanduselus osalemise võimalustega.

Sellest tuleneb oluline järeldus: transporditaristu ei ole lihtsalt liikumise küsimus; see on ettevõtluse, hariduse, tervise, pereelu ja kodanikuks olemise eeldus.

Kui auto muutub maal elamise vältimatuks tingimuseks, siis vaesem inimene satub veel suuremasse sõltuvusse. Kui autot pole, aheneb tema maailm. Kui auto on, suureneb kulubaas. Mõlemal juhul väheneb vabadus.

3. KOV vaesumine võimendab elanikkonna vaesumist

Kohalik omavalitsus ei saa olla kohaliku elu hoidja, kui tal puudub piisav tulubaas, autonoomia ja ametialane valmidus. Arenguseire Keskus on näidanud, et pärast haldusreformi vähenenud omavalitsuste tuluerinevus on taas kasvamas; suur lõhe tuludes piirab paljude omavalitsuste võimekust avalikke teenuseid tagada. Samuti on Arenguseire Keskus rõhutanud, et KOV tulubaasi kasv ja rahastamise stabiilsus on vajalikud teenuste kättesaadavuse parandamiseks; nende hinnangul võimaldaks omavalitsuste tulude 10% kasv tõsta teenustaset ligikaudu 4%, samal ajal kui kohalike maksude osakaal KOV kogutuludes jääb alla 3%.

See tähendab, et paljud KOV-id ei ole tegelikult vabad looma kohaliku elu eeldusi. Nad on sunnitud menetlema puudust. Nad ei saa süsteemselt kujundada ettevõtluse, hariduse, tervise, kultuuri ja sidususe eeldusi, vaid peavad pidevalt lappima seda, mis juba laguneb.

Siin paistab üks sügav vastuolu: riik ootab KOV-ilt kohaliku elu korraldamist, aga ei anna küllaldast iseseisvust, vahendeid ega ametialase valmiduse kujunemise süsteemi.

4. Majanduslik koondumine tõmbab elu kaasa

Ettevõtlus koondub sinna, kus on turg, kapital, tööjõud, teadmised, logistika, kiired ühendused, ülikoolid ja teenused. OECD kirjeldab Eesti puhul selgelt, et rahvastik ja majandustegevus on koondunud peamiselt Tallinna ümber ning väiksemal määral Narva ja Tartu ümber, samal ajal kui suur osa Eestist on hõredalt asustatud maa-ala. Põhja-Eesti annab OECD andmetel 62% Eesti SKP-st; see peegeldab kõrge lisandväärtusega ettevõtete, oskustööjõu, taristu ja institutsioonide koondumist Tallinna ja selle ümbrusse.

Sellest ei järeldu, et Tallinn „on süüdi”. Järeldub, et aglomeratsiooniefekt toimib: kus on palju tegureid koos, sinna lisandub veel. Kus tegurid on laiali, sealt lahkub veel.

Maal ei piisa sellest, et leidub „töökas inimene” või „hea äriidee”. Kui puudub side turuga, puudub tööjõud, puudub kiire internet, puudub transport, puudub lastehoid, puudub usaldusväärne koostöövõrk ja puudub kindlus, et reeglid püsivad, siis ettevõtluse risk kasvab üle talutava piiri.

5. Ettevõtlust ei saa „arendada”; saab luua ettevõtluse kujunemise eeldusi

Siin tuleb meie vana eristus jälle appi. Ettevõtlus kui elav protsess ei ole asi, mida ametnik „arendab”. Ettevõtlus saab tekkida ja kujuneda seal, kus on loodud eeldused, mille tõttu inimene söandab võtta riski, siduda oma elu mingi paigaga, luua väärtusi ja vastutada tulemuste ning tagajärgede eest.

Loov ja vaba ettevõtlus eeldab vähemalt järgmiste tegurite koostoimet:

Esiteks — subjektsust. Inimene peab tundma, et ta ei ole menetlusobjekt, toetuse taotleja, aruandekohustuslane või kontrolli all olev ühik, vaid tegutsev subjekt. Tal peab olema õigus ja võimalus mõelda, katsetada, eksida, õppida, luua ja vastutada.

Teiseks — taristut. Tee, elekter, vesi, side, logistika, ühistransport, tööstus- ja tööruumid, andmeside ja ligipääs teenustele ei ole ettevõtluse kõrvaltingimused; need on ettevõtluse eeldused. Eesti digiteekaardi järgi on küll FTTP kättesaadavus kasvanud, kuid maapiirkonnad vajavad väikese asustustiheduse tõttu riigi tuge ning vähemalt 100 Mbit/s püsiühenduse tellimused jäävad Eestis endiselt alla EL keskmise.

Kolmandaks — teadmisi ja oskusi. Ettevõtja ei vaja ainult raamatupidamise ja maksude tundmist. Ta vajab arusaamist turust, tehnoloogiast, kvaliteedist, koostööst, ekspordist, tootearendusest, töökorraldusest, riskidest, lepingutest, inimesest ja kultuurist. OECD rõhutab, et maaettevõtluse tootlikkuse tõstmiseks on vaja tugevdada oskusi, siduda VKE-d väärtusahelatega, liikuda kõrgema lisandväärtuse poole ja hoida rohkem väärtust piirkonnas.

Neljandaks — sidet. Siin on teie pakutud SIDE mõiste väga täpne. Ettevõtlus ei sünni üksinduses. Vaja on horisontaalset sidet ettevõtjate vahel, vertikaalset sidet KOV-i, riigi ja ettevõtjate vahel ning diagonaalset sidet koolide, kodanikuühenduste, teadlaste, pankade, mentorite ja tarbijatega. Ilma sideta jäävad inimesed oma hirmude, kogemuste ja poolikute mõtetega üksi.

Viiendaks — turgu ja väärtusahelat. Kui maa toodab peamiselt toorainet ja müüb selle odavalt välja, siis lahkub lisandväärtus koos toorainega. Kui kohapeal tekib töötlemine, disain, pakendamine, teenindus, turundus, lugu, maine ja kvaliteet, siis jääb osa väärtusest paika.

Kuuendaks — õiglust ja usaldust. Kui inimene ei usu, et reeglid on ausad, et ametnik ei kiusa, et toetused ei lähe „omadele”, et riigihanked ei ole ette otsustatud ja et maksukeskkond ei muutu üleöö, siis ta ei seo end pikaajalise ettevõtlusega. Vaba ettevõtlus eeldab õiguslikku ja moraalset kindlust.

Seitsmendaks — perekonna ja elu eeldusi. Ettevõtja ei ole ainult majandusüksus. Ta on inimene, sageli lapsevanem, kogukonna liige, kultuuri kandja. Kui puudub kool, lastehoid, tervishoid, kultuurielu, elamiskõlblik ruum ja turvatunne, siis ei tule ettevõtja perega maale või lahkub sealt esimesel võimalusel.

6. Miks maaettevõtlus sageli ei jõua tõhususeni?

Tõhusus ei teki ainult töö hulgast. Tõhusus tekib siis, kui pingutus muundub väärtuseks, väärtus tuluks ja tulu võimaldab uut ringi: investeeringut, õppimist, paremat tehnoloogiat, paremat töökorraldust ja väärikamat elu.

Maal katkeb see ring sageli neljas kohas.

Esiteks jääb ettevõte liiga üksi. Puuduvad partnerid, spetsialistid, asendajad, mentorid, järeltulijad ja kriitiline arutelu.

Teiseks jääb ettevõte liiga madalasse väärtusahela ossa. Toodetakse palju, aga teenitakse vähe, sest müüakse odavat sisendit, mitte kõrge tähenduse ja kvaliteediga lõpptoodet või teenust.

Kolmandaks söövad kulud eelise ära. Kaugus, logistika, tööjõupuudus, energia, bürokraatia ja ebakindlus teevad väikese ettevõtte haavatavaks.

Neljandaks puudub süsteemne tugi. On projekte, meetmeid ja taotlusvoore, aga sageli puudub pikaajaline, usalduslik, kohapõhine tugisüsteem, mis aitaks ettevõtjal muutuda iseseisvamaks.

7. KOV-i roll ei ole ettevõtjat juhtida

KOV ei peaks ettevõtlust juhtima ega ettevõtja eest otsustama. KOV-i roll on luua ja hoida eeldusi, mille korral ettevõtjal on mõistlik tegutseda.

Selleks peaks KOV tundma oma vallas vähemalt nelja asja:

  1. millised ressursid on olemas — maa, mets, vesi, hooned, oskused, traditsioonid, inimesed, asend, maine;
  2. millised ressursid jäävad kasutamata — tühjad hooned, kasutamata oskused, üksikud eakad meistrid, noorte energia, kultuuripärand, kohalik tooraine;
  3. kust väärtus välja voolab — tooraine, tööjõud, ostujõud, lapsed, teadmised, maksutulu;
  4. mis võiks väärtuse paika jätta — töötlemine, koostöö, kohalikud hanked, kooperatsioon, bränd, turism, kaugtöö, väiketööstus, energialahendused, õpe ja ümberõpe.

OECD 2025. aasta Eesti regionaalarengu raporti üks keskne mõte on samasuunaline: Eesti piirkondadel on erinevad vajadused, varad ja ambitsioonid ning poliitika peab olema kohapõhine, mitte ruumipime. OECD märgib, et Eestis on puudu kolm eeldust: sihipäraselt ruumiliselt suunatud poliitika, valdkondadeülene koostöö ning kohatundlik poliitikakujunduse ja rakendamise võimekus.

Meie keeles: enne meetmeid peab olema arusaamine kohast kui süsteemist.

8. Ettevõtluse tõhususe valem

Seda võiks esialgu sõnastada nii:

Loova maaettevõtluse tõhusus = vabaduse × valmiduse × taristu × side × usalduse × turu × vastutuse koostoime.

Ja vastupidiselt:

Maaettevõtlus kängub, kui risk × üksindus × bürokraatia × kaugus × oskuste puudus × ebakindlus × ebaõiglus ületab inimese jõuvaru.

See on eriti tähtis: ettevõtlus ei kängu ainult siis, kui raha pole. Ettevõtlus kängub ka siis, kui inimene ei söanda. Kui ta ei usu, et pingutus kannab vilja. Kui ta ei leia kaaslasi. Kui ta ei saa aru, kuhu turg liigub. Kui ta kardab ametnikku rohkem kui konkurenti. Kui ta on väsinud.

9. Mida tuleks KOV-is esimesena avastada?

Mitte alustada „ettevõtluse arengukavast”, vaid kohaliku elu tegeliku toime uurimisest.

Kõigepealt tuleks küsida:

Millised on selles vallas töö ja tootmise tegelikud eeldused?
Millised eeldused puuduvad?
Millised eeldused on olemas, aga kasutamata?
Millised riiklikud regulatsioonid või KOV-i harjumused takistavad ettevõtluse iseregulatsiooni?
Millistes valdkondades saaks väärtus jääda senisest rohkem paika?
Millistel inimestel on oskusi, aga puudub rakendus?
Millistel noortel oleks huvi, aga puudub tee?
Millistel ettevõtjatel oleks kasvuvõime, aga puudub side, kapital, ruum või tööjõud?

Alles siis saab hakata looma meetmete süsteemi.

10. Lühike järeldus

Maaelanikkond vaesub, kui maa muutub elukeskkonnast äärealaks; kui inimene muutub subjektist objektiks; kui side katkeb; kui teenused kaugenevad; kui ettevõtlus jääb üksildaseks riskiks; kui KOV-il pole ei piisavat vabadust ega valmidust; kui haridus ei kujunda loovat ja vastutusvõimelist inimest; kui väärtus voolab välja ja tagasi jääb vaid kulude kandmine.

Loov ja vaba ettevõtlus saab tõhusaks siis, kui inimene ei pea ettevõtjaks hakkama meeleheitest, vaid saab ettevõtjaks kutsumusest, arusaamisest ja võimalusest. Siis, kui vald ei „arenda ettevõtlust”, vaid loob ausalt, järjekindlalt ja süsteemselt ettevõtluse kujunemise eeldusi. Siis, kui ettevõtja ei ole toetuse taotleja, vaid kultuuri ja ühiskonna looja.

Kõige lühemalt võiks öelda nii:

Maaelu ei päästa ettevõtlus üksi. Ettevõtlus saab maaelu kanda vaid siis, kui maaelu ise kannab inimest.

 

 

Tänan! Sa osutasid ka minu meelest esmalt nr 1 küsimusele: “2. Vaesumine algab valikuruumi ahenemisest. Kui maal elav inimene peab iga väikese asja pärast kulutama rohkem aega, raha ja närvi kui linnas elav inimene, siis väheneb tema tegelik vabadus. Formaalselt võib kõigil olla õigus töötada, õppida ja ettevõtlusega tegelda, aga sisuliselt ei ole tingimused võrdsed.”
Täpsustame, mis see on, mida sa nimetad VALIKURUUMIKS. Kas ma saan õigesti aru, et valikuruumi nägemiseks on vaja seda vaadata kui a) millised on reaalsed alternatiivid; b) kas maainimestel on põhimõtteliselt võimalik püsida konkurentsis linnas olevate ettevõtetega, kus infrastruktuur on kordades täiuslikum ja tootmiskulud seetõttu tunduvalt madalamad; c) kui maksusüsteemi on üritatud hoida kõikjal ühesugusena, st ebaõiglasena; d) maaettevõtluse edendamiseks on suurtest kommertspankadest laenu, eriti veel odava laenu saamine enam-vähem võimatu, aga kohaliku laenu-ühistu rajamist on riiklikul tasandil raevukalt halvustatud ja kahjustatud; e) ehkki on aabitsatõena teada, et tõhusaks saavad osutuda vaid terviklikud (süsteemsed) lahendused, on terviklike tootmisühistute loomist alatasa naeruvääristatud ja halvustatud. (Hiljuti lahkus elavate hulgast ühistulise tegevuse üks tuliseid toetajaid, Eesti  Maaülikooli professor Leetsaar…) f) Kui kaubandus on monopoolses positsioonis, määrab hinna mitte tootja, vaid kasumi teenimisele orienteeritud kaubandus. g) Kui EL-is peaks kehtima võrdse kohtlemise printsiip, on eri riikides EL-i ja oma riiklik “abi” selline, et Eesti põllumeestel ei ole võimalik ots-otsaga kokku tulla.

Kas ma näen midagi valesti? Kas EL juhtkonnas ei näe seda mitte keegi? Kas kõigil on lihtsalt ükskõik, või on mingid “jõud” asunud teadlikult mingeid riike kahjustama?

 

 

Jah, täpsustame seda mõistet enne hinnangute andmist. Kontrollin samal ajal värskeid allikaid EL põllumajandustoetuste, piirkondliku ebavõrdsuse ja turujõu kohta, et mitte tugineda muljele.

Armas Ülo, minu meelest sa ei näe valesti. Pigem näed väga täpselt seda, mida ametlikus keeles sageli peidetakse sõnade „turg”, „konkurents”, „võrdne kohtlemine”, „regionaalpoliitika” ja „toetusmeede” taha.

Aga täpsustaksin nii: valikuruum ei ole lihtsalt valikute hulk. Valikuruum on subjekti tegelik võimalikkuste väli. See tähendab: milliseid alternatiive inimene näeb, mõistab, peab usutavaks, suudab kanda, julgeb valida ja saab õiguspäraselt ning väärikalt teostada.

Valikuruumil on vähemalt seitse külge:
alternatiivid, ressursid, õigused, taristu, teadmised ja valmidus, side ja koostöö, riskitaluvus ja usaldus. Kui neist mõni laguneb, siis formaalne vabadus võib alles jääda, aga tegelik vabadus kaob.

1. Alternatiiv on päris ainult siis, kui see on teostatav

Alternatiiv ei ole päris, kui see on olemas ainult paberil. Maainimesel võib olla „õigus” ettevõtet asutada, aga kui puudub kapital, transport, tööjõud, side, turg, lastehoid, laenuvõimalus ja mõistlik riskitase, siis ei ole see tegelik alternatiiv.

Seega: valikuruumi esimene tunnus on reaalsete alternatiivide olemasolu. Mitte võimaluste loetelu arengukavas, vaid võimalus valida nii, et valik ei hävitaks valijat.

2. Sama reegel ebavõrdsetes tingimustes võib olla ebaõiglane

Sinu punkt b ja c kuuluvad kokku. Kui linnas on parem logistika, suurem turg, rohkem tööjõudu, paremad teenused, kiirem ligipääs spetsialistidele ja madalamad ühikukulud, siis ei saa maaettevõtja olla „samadel tingimustel” tegelikult samas seisus.

OECD 2025. aasta Eesti regionaalarengu raportis on see valikuruumi ahenemine väga selgelt näha: maaelanikkonnast elas 2018. aasta andmetel vaid 17% sellise ühistranspordipeatuse lähedal, kust tööpäeval väljub vähemalt üks ühendus tunnis; Narvas, Tallinnas ja Tartus oli see 92–99%. OECD seob transpordiligipääsu otseselt töökohtade, teenuste, majanduselus osalemise ja territoriaalse sidususega.

Siit tuleb väga tähtis järeldus: ühesugune maksusüsteem võib olla formaalselt võrdne, aga sisuliselt ebaõiglane, kui ta ei arvesta aegruumi, taristu, kauguse, kapitali hinna ja turulepääsu erinevust. Õiglane ei ole see, mis on kõigile ühesugune; õiglane on see, mis loob võrreldava võimaluse.

3. Laenuruumi puudumine on valikuruumi hävitamine

Sinu punkt d on samuti põhiliselt õige. Maaettevõtlus vajab pikaajalist, kannatlikku ja kohatundlikku kapitali. Suur kommertspank vaatab tagatist, rahavoogu, riski, mahtu ja standardiseeritust. Maaettevõtja vajab sageli just seda, mida kommertspank kõige vähem armastab: pikka aega, ebastandardset objekti, hooajalisust, kohaspetsiifilist riski ja inimest, kelle väärtus ei mahu bilanssi.

Selle kohta on olemas ka ametlik tunnistus. Fi-compassi Eesti põllumajanduse ja toidusektori finantsvajaduste raportis märgitakse, et Eesti põllumajanduses on finantskulud kõrgemad kui teistel ettevõtetel, tagatise puudus on üks peamisi rahastuse kättesaadavuse tõkkeid ning põllumajanduse rahastuse pakkumine on koondunud kahte panka, mis katavad üle poole sektori laenuvajadusest.

Sama loogika ilmneb ka maaelu laenuinstrumendis: Euroopa maaelu arengu vahenditest loodud Eesti laenumeede pidi täitma turutõrget, sest maaettevõtjate ligipääsu krediidile piirasid kõrged intressid, lühikesed tagasimakseajad ja kõrged tagatisnõuded.

Hoiu-laenuühistute puhul tuleb olla täpne. Riigi ametlik põhjendus on olnud kontrolli tugevdamine ja riskide vähendamine, aga uute ühistute asutamise keelamine ning uute liikmete vastuvõtmise piiramine ahendab vaieldamatult kohalikku finantsruumi. Rahandusministeeriumi teatel nähti eelnõus ette, et esimeses etapis uusi hoiu-laenuühistuid enam asutada ei saa ja ühistud ei või uusi liikmeid vastu võtta.

Meie keeles: kui kohalik kapitalikorraldus tehakse võimatuks või kahtlustatakse põhimõtteliselt ohtlikuks, siis tugevneb sõltuvus tsentraliseeritud rahavõimust.

4. Tootmisühistu ei ole mineviku jäänuk, vaid võimalik vastumürk üksindusele

Sinu punkt e on minu meelest väga tähtis. Üksik tootja ei suuda kanda kõiki funktsioone: tootmine, töötlemine, säilitamine, pakendamine, turundus, eksport, kvaliteedisüsteem, juriidika, raamatupidamine, riskijuhtimine, tehnoloogia, järelkasv. Kui igaüks peab kõike üksi tegema, siis muutub ettevõtlus kangelaslikuks enesehävituseks.

Terviklik tootmisühistu võib olla viis, kuidas taastada süsteemsus: üks teeb paremini üht, teine teist, aga koos tekib väärtusahel. Just siin on Jaan Leetsari pärand eriti tähenduslik. Eesti Maaülikooli järelehüüe märgib, et Jaan Leetsar keskendus oma teadustöös maamajandusele ja ühistegevusele; ta lahkus 17. jaanuaril 2026.

Minu meelest oleks vaja sõnastada selgelt: ühistegevus ei ole eraalgatuse vastand. Ühistegevus on eraalgatuse kõrgem koostöövorm seal, kus üksikisiku jõust ei piisa.

5. Kaubandus ei pea olema monopol, et tootjat alla suruda

Sinu punkt f vajab ainult üht täpsustust. Alati ei ole tegemist juriidilise monopoliga. Sageli piisab ostjapoolsest turujõust — oligopsonistlikust olukorrast, kus tootjaid on palju, aga suuri ostjaid vähe. Siis määrab tingimusi mitte see, kes loob väärtuse, vaid see, kelle kaudu pääseb tarbijani.

See probleem on Eestis juba ametliku tähelepanu all. Konkurentsiamet algatas 2025. aastal uurimise suuremate jaekettide kaubandustavade suhtes ning oli enne seda küsitlenud põllumajandus- ja toidutoodete tarnijaid, et selgitada ebaausate kaubandustavade ulatust. Konkurentsiameti enda selgituse järgi on põllumajandustoote ja toidu tarneahelas tema ülesanne ebaausate kaubandustavade tõkestamine; seaduses on loetletud 16 ebaausat kaubandustava, millest osa on alati keelatud.

Seega ei ole see kahtlus ega kibestumus. See on tunnustatud struktuurne probleem: tootja võib olla töö tegija, aga mitte hinna kujundaja.

6. EL näeb ebavõrdsust, aga ei kõrvalda seda täielikult

Sinu punkt g on samuti sisuliselt põhjendatud. Euroopa Liidus on võrdse kohtlemise printsiip, aga põllumajanduses ei tähenda see, et kõigil tootjatel oleksid tegelikult võrdsed tingimused. Otsetoetused erinevad riigiti ning EL kasutab nn välise ühtlustamise mehhanismi, mille järgi alla 90% EL keskmisest olevate riikide toetusi tõstetakse vaid osaliselt — kuni pool vahet 90% tasemeni; maksete miinimum tõuseb 2027. aastaks 215 euroni hektari kohta.

Euroopa Komisjon teab seda, sest ta ise kirjeldab seda süsteemi. Komisjon ütleb ka, et Eesti ÜPP strateegiakava 2023–2027 suunab umbes 45% kogurahastusest põllumeeste ja maaettevõtete sissetuleku stabiliseerimiseks ning väikeste ja keskmiste ettevõtete toetamiseks.

Seega vastus küsimusele „kas EL-is ei näe seda mitte keegi?” on: näevad küll, aga näevad killustatult ja kompromisside kaudu. Nad näevad hektarimakseid, kliimaeesmärke, turureegleid, eelarveraame ja konkurentsiõigust, aga ei pruugi näha tervikut: maaelu kui kultuuri, rahvastiku püsimise, toidujulgeoleku, töö, perekonna, kohaliku kapitali ja kodaniku subjektsuse ühtsust.

7. Kas on ükskõiksus või teadlik kahjustamine?

Siin oleksin ettevaatlik. Ma ei näe piisavat alust väita, et „EL juhtkond” või mingid ühtsed jõud on teadlikult otsustanud Eestit kahjustada. Sellist väidet peaks tõendama dokumentide, otsuste, huvide ja tagajärgede seosega.

Aga seda saab küll öelda: kahjustav toime ei eelda alati kahjustavat kavatsust.

Süsteem võib kahjustada ka siis, kui iga osaline väidab, et tema ainult täidab reegleid. Kommertspank ütleb: risk on liiga suur. Kaubanduskett ütleb: tarbija tahab odavat hinda. Ametnik ütleb: kõigile kehtib sama kord. EL ütleb: see on kompromiss liikmesriikide vahel. KOV ütleb: meil pole vahendeid. Tootja ütleb: nii ei tule ots otsaga kokku. Ja lõpuks jääbki elu hõredamaks.

See ei ole tingimata vandenõu. See on veel ohtlikum: vastutuseta koostoime.

8. Valikuruumi töömääratlus

Pakun meie arutluse jätkamiseks niisuguse määratluse:

Valikuruum on subjekti tegelik, teadvustatud ja teostatav võimalikkuste väli, mis kujuneb alternatiivide, ressursside, õiguste, kohustuste, taristu, teadmiste, sidemete, usalduse, aja, riski ja vastutuse koostoimes.

Maaelaniku valikuruum aheneb siis, kui:

infrastruktuur on nõrk; kapital on kallis või kättesaamatu; maksud ja reeglid on formaalselt ühesugused, aga sisuliselt ebaõiglased; tootja on kaubanduse ees jõuetu; ühistegevus on halvustatud; kohalik finants- ja koostööruum on nõrk; EL ja riigi toetused ei tasakaalusta tegelikke kuluerinevusi; ning inimene tunneb, et tema pingutus ei vii mitte vabaduse, vaid uue sõltuvuseni.

Kõige lühemalt: valikuruum on vabaduse praktiline vorm. Kui valikuruum kaob, jääb alles vaid formaalne õigus valida see, mida tegelikult valida ei saa.

 

 

Tänan! Olen sinu kõigi märkustega nõus ja tänan ka nende eest. Maaelu hääbub. Suured alad on tööealistest inimestest tühjaks valgunud ja paistab nii, et kui nüüd kiiresti kardinaalseid meetmeid ei saa tarvitusele võtta, algavad pöördumatud protsessid… Erakonnad on juba alustanud oma valimiskampaaniaga ja teevad, mida oskavad teiste erakondade mustamiseks. Rahva elujõud ja elukeskonnaks oleva infrastruktuuri kaasaegsus ja süsteemsus ei ole vee kõne all olnud. Võib olla me mõtleme praegu ka liiga maadligi? Võib olla peaksime võtma luubi alla ülikoolid ja rahvusliku eliidi?

 

 

Armas Ülo, minu meelest me ei mõtle liiga maadligi, aga mõtleme veel liiga lühikese vertikaaliga. Maaelu hääbumist ei saa enam käsitleda ainult KOV, transpordi, toetuste, maksude või ettevõtluse küsimusena. Need on vajalikud kihid, aga mitte piisavad. Kui maaelu hääbumine on jõudnud pöördumatute protsesside piirile, tuleb tõesti võtta luubi alla ka ülikoolid, rahvuslik eliit ja riigi mõtlemisvõime.

OECD 2025. aasta Eesti regionaalarengu raport ütleb sisuliselt sama teisest keelest: Eesti vajab kohapõhist, valdkondadeülest ja piirkondade erinevaid vajadusi arvestavat poliitikat, mitte ruumipimedat ühtlustamist. See tähendab, et probleem ei ole ainult vallas; probleem on ka selles, kas riigil on üldse võimekus paika kui süsteemi näha.

1. Maaelu hääbumine on ülikoolide küsimus

Ülikool ei peaks olema ainult diplomite, projektide, publikatsioonide ja rahvusvaheliste reitingute masin. Ülikool peaks olema rahva tunnetus-, mõtestus- ja loomeasutus. Kui rahvas kaotab maa, töö, lapsed, keele, lootuse ja sideme, siis ei saa ülikool öelda: „See pole meie eriala.”

Maaelu hääbumise puhul peaks ülikool suutma teha vähemalt seitset asja:

avastada tegeliku olukorra, mitte üksnes koguda andmeid;
luua mõisted ja keel, millega nähtusi mõista;
eristada sümptomid, põhjused, mehhanismid ja tagajärjed;
modelleerida alternatiive;
koostada prognoose ja stsenaariume;
kujundada ametialase valmidusega inimesi KOV-i, riigi ja ettevõtluse jaoks;
olla sõltumatu kollegiaalne ekspert, mitte pelgalt tellimustöö täitja.

Kui ülikool seda ei tee, siis jääb KOV üksi. Siis hakkab vald „arengukava” koostama ilma arenguteooriata, „ettevõtlust edendama” ilma ettevõtluse eelduste süsteemita ja „teenuseid optimeerima” ilma inimese elu tervikut mõistmata.

2. Rahvuslik eliit ei ole seltskond, vaid funktsioon

Siin tuleb olla väga täpne. Rahvuslik eliit ei ole rikkad, kuulsad, ametlikult tähtsad ega meedias nähtavad inimesed. Rahvuslik eliit on nende inimeste ja institutsioonide kogum, kes kannavad rahva tuleviku eest tunnetuslikku, kõlbelist, kultuurilist ja praktilist vastutust.

Eliit peab nägema kaugemale kui järgmine valimispäev.
Eliit peab kaitsma keelt ja mõtlemisvõimet.
Eliit peab looma alternatiive, mitte ainult kritiseerima.
Eliit peab suutma öelda võimule tõtt ka siis, kui see on ebamugav.
Eliit peab hoidma rahva elujõudu, mitte kohanema hääbumisega.

Kui seda funktsiooni ei täideta, tekib eliidi asemel establishment — isikute ja asutuste kogum, mis kaitseb oma positsiooni, mitte rahva tulevikku.

3. Valimiskampaania ei asenda rahvuslikku mõtlemist

Sa osutad väga valusale nähtusele: erakonnad alustavad kampaaniat, aga rahva elujõud, maaelu, infrastruktuuri süsteemsus ja pöördumatute protsesside oht ei ole keskmes.

See on ohtlik, sest kampaanialoogika küsib: kuidas võita hääli?
Rahvuslik loogika küsib: kuidas hoida rahvast, maad, kultuuri, lapsi, tööd, õiglust ja tulevikku?

Need on täiesti erinevad küsimused. Kui esimene neelab teise alla, muutub poliitika rahvusliku elu teenijast võimutehnoloogiaks.

4. Ülikoolide puudumine avalikus mõtlemises on üks süvapõhjus

Eestis õpib kõrghariduses kümneid tuhandeid inimesi; Statistikaameti järgi oli 2025. aastal kõrghariduses 47 496 õppijat. Euroopa Komisjoni 2025. aasta haridusülevaade märgib, et LTT valdkonnad on Eestis kõrghariduses suhteliselt tugevalt esindatud. Aga küsimus ei ole ainult selles, kui palju inimesi õpib või kui palju on STEM-erialasid. Küsimus on: kas see intellektuaalne jõud rakendub Eesti ühiskonna ja kultuuri püsimise ning arengu eelduste loomisse?

Kui ülikoolid ei loo regionaalsete elukeskkondade süsteemseid mudeleid, kui nad ei kujunda KOV-i ametialast valmidust, kui nad ei analüüsi maaelu kui kultuuri, majanduse, hariduse, tervise, perekonna ja turvalisuse ühtsust, siis jääb kõrgharidus rahva põhiküsimustes kõrvaliseks.

Siis on küll „haridustase”, aga pole küllalt valgustatust.

5. Pöördumatute protsesside piir

Maaelu puhul on eriti ohtlik see, et osa protsesse muutub teatud piiri ületades iseennast kiirendavaks.

Kui kool kaob, lahkuvad noored pered.
Kui noored pered lahkuvad, kaob järelkasv.
Kui järelkasv kaob, kaob ettevõtluse tööjõubaas.
Kui tööjõubaas kaob, lahkub ettevõtlus.
Kui ettevõtlus lahkub, väheneb KOV tulubaas.
Kui tulubaas väheneb, kaovad teenused.
Kui teenused kaovad, muutub koht elukeskkonnast kinnisvaraks või mälestuseks.

Sellest hetkest alates ei aita enam üksik meede. Siis ei saa enam „veidi parandada”. Siis on vaja kvalitatiivset pööret.

6. Mida peaksime nüüd luubi alla võtma?

Mina pakuksin järgmise sammu pealkirjaks:

„Ülikoolide ja rahvusliku eliidi vastutus maaelu, KOV-i ja rahva elujõu ees.”

Selle all tuleks küsida:

Kas Eesti ülikoolides on koht, kus uuritakse maaelu kui terviklikku elukeskkonda?
Kas on koht, kus kujundatakse KOV ametialast valmidust?
Kas on koht, kus seostatakse majandus, kultuur, demograafia, haridus, transport, tervis, side ja turvalisus?
Kas on kolleegium, kes suudab anda rahvale ja riigile sõltumatu hinnangu hääbumise põhjuste kohta?
Kas on rahvuslik programm, mille sihiks ei ole „regionaalareng”, vaid rahva elujõu taastamine?
Kas ülikoolid on valmis ütlema, et mõni ametlik poliitika on süsteemselt kahjulik?
Kas rahvuslik eliit on olemas subjektina või ainult hajusate üksikisikutena?

7. Tähtis eristus: rahvast ei päästa projekt, vaid mõtlemisvõime

Projektid võivad olla vajalikud. Toetused võivad olla vajalikud. Taristu on hädavajalik. Aga rahvast ei päästa projektipõhine sagimine, kui puudub terviklik mõtlemisvõime.

Seetõttu võiksime sõnastada nii:

Maaelu hääbumise süvapõhjus ei ole ainult ressursside nappus. Süvapõhjus on rahvusliku tunnetus- ja otsustusvõime nõrgenemine.

Kui ülikoolid, teadlased, õpetajad, ettevõtjad, KOV juhid, kultuurikandjad ja ausad ametnikud ei moodusta rahvusliku vastutuse kandjat, siis jääb iga vald eraldi võitlema jõududega, mis on temast suuremad.

8. Võimalik uus lähtekoht

Senine küsimus oli: miks maaelu hääbub?

Järgmine, sügavam küsimus võiks olla:

Miks Eesti rahvuslik tunnetussüsteem ei ole õigel ajal avastanud, sõnastanud ja avalikustanud maaelu hääbumise põhjuste süsteemi ega loonud selle peatamiseks vajalike meetmete süsteemi?

See viibki meid ülikoolide ja eliidi juurde.

Kõige lühemalt: jah, võtame nad luubi alla. Mitte süüdlaste otsimiseks, vaid selleks, et avastada, kes peaks rahva elujõu nimel mõtlema, looma, hoiatama, õpetama, ühendama ja vastutama.

 

 

Tänan! Mul on väga hea meel, et oleme üksmeelsed otsingu jätkamiseks. Sa kirjutasid vastuse keskel: “Küsimus on: kas see intellektuaalne jõud rakendub Eesti ühiskonna ja kultuuri püsimise ning arengu eelduste loomisse?” Arutluse käigus jõudsid tõdema, et täie resoluutsusega tuleb küsida nii Toompeal kui Kadriorus ning kõikides ülikoolides ja meediamajades: “Miks Eesti rahvuslik tunnetussüsteem ei ole õigel ajal avastanud, sõnastanud ja avalikustanud maaelu hääbumise põhjuste süsteemi ega loonud selle peatamiseks vajalike meetmete süsteemi?”. Lisan sellele küsimusele täpsustuse; “Miks ühiskonna- ja humanitaarteadused Eestis vaevu hingitsevad ja ametialast väljaõpet ning täiendusõpet välditakse? Miks on riik ikka veel edasi- ja tagasisidestamata?”.

 

 

Jah, see täpsustus viib meid tuuma juurde: mitte enam ainult maaelu või KOV probleem, vaid Eesti tunnetus-, õppe- ja vastutussüsteemi probleem. Vaatan kõrvale ka mõne värske allika, et eristada meie tuletusi avalikult kontrollitavatest faktidest.

Jah, Ülo. See lisandus on väga oluline. Me jõudsime nüüd mitte üksnes maaelu või KOV-i, vaid riigi tunnetusliku võimekuse juurde.

Selle võib sõnastada nii:

Kui ühiskonna- ja humanitaarteadused vaevu hingitsevad, ametialast ettevalmistust välditakse ning riik on edasi- ja tagasisidestamata, siis ei ole ühiskonnal mehhanismi, mille abil ta saaks iseennast õigel ajal mõista, korrigeerida ja uuendada.

See on juba riigi kui isereguleeruva süsteemi küsimus.

1. Miks ühiskonna- ja humanitaarteadused vaevu hingitsevad?

Ma ei ütleks, et neid pole. On häid inimesi, õppekavasid, uurimisrühmi ja üksikuid tugevaid töid. Aga tervikuna näib nende ühiskondlik toime olevat nõrk, sest nad on surutud raamidesse, mis ei soosi rahvusliku elu süvaküsimuste uurimist.

Üks ametlik tunnus on projektipõhisus. Haridus- ja Teadusministeeriumi teadussüsteemi programmis on öeldud, et Eesti teadusrahastuse eripära on kõrge projektipõhisus ja välisallikate suur osakaal, eriti avaliku sektori TA puhul. See on tähtis, sest projektipõhine teadus soosib lühikest tsüklit, mõõdetavaid väljundeid ja rahastaja keelde sobitumist, mitte tingimata pikaajalist rahvuslikku mõtestust.

Ühiskonna- ja humanitaarteadustel on aga teistsugune loomus. Nad peavad looma mõisteid, keelt, seoseid, ajaloolist mälu, kultuurilist eneseteadvust, probleemiteooriat, otsustamisteooriat ja vastutuse käsitust. Seda ei saa alati pakkida taotlusesse, millel on algus, lõpp, mõõdik, partner ja aruandevorm.

Siin on esimene põhjus: teadust on hakatud hindama rohkem administratiivse mõõdetavuse kui ühiskondliku tähenduse järgi.

2. Ühiskonnateadust kardetakse, kui ta muutub päriselt teaduseks

Teine põhjus on veel tõsisem. Päris ühiskonnateadus ei kirjelda ainult arvamusi ja hoiakuid. Ta küsib: milline on ühiskonna struktuur, millised on regulatsioonimehhanismid, kus on võõrdumine, kus võõrandumine, kus on põhjendamatu autoriteedistruktuur, millised otsused tekitavad kahju, kes vastutab tulemuste ja tagajärgede eest?

Niisugune teadus muutub paratamatult ebamugavaks. Ta ei ole enam teenindav uuring, vaid avaliku vastutuse instrument.

Seetõttu eelistatakse sageli uuringuid, mis jäävad ohutuks: rahuloluküsitlused, strateegiate vahehindamised, mõjude kirjeldused, fookusgrupid, indikaatorid. Need võivad olla vajalikud, aga ei pruugi avada põhjuste süsteemi.

Ohtlikuks muutub küsimus: kes ja millise valmidusega otsustas, millistel eeldustel, milliste alternatiivide põhjal, millise vastutusega ja milliste tagajärgedega?

Kui selline küsimus muutub normiks, peab võim hakkama vastutama. Seetõttu on mugavam, kui ühiskonnateadus hingitseb, aga ei hinga täie rinnaga.

3. Miks ametialast väljaõpet ja täiendusõpet välditakse?

Ametialane ettevalmistus oleks riigile ja KOV-ile revolutsiooniline nõue. Mitte parteiline, vaid sisuline revolutsioon.

Kui öelda, et ametnik, nõunik, minister, volikogu liige, vallavanem, riigikogu liige ja põhiseadusliku institutsiooni juht peab olema ametialaselt ette valmistatud, siis tuleb kohe küsida:

mis on amet;
mis on ametialane valmidus;
millised teadmised, oskused ja arusaamad on vältimatud;
kuidas tõendatakse pädevust;
kes hindab;
mis juhtub siis, kui valmidust ei ole?

Just see teebki küsimuse ebamugavaks.

OSKA avaliku halduse seireseminari materjalis on juba 2023. aastal arenguvajadusena öeldud, et avaliku halduse tasemeõppe lõpetanute ning praeguste töötajate erialased ja üldoskused vajavad suuremat tähelepanu. See ei ole sama, mis meie mõistes ametialase valmiduse süsteem, aga näitab, et probleem ei ole pelgalt meie oletus.

Mõned õppekavad on olemas. Näiteks TalTechi avaliku halduse ja riigiteaduste õppekava seob riigiteadust, poliitikateadust, õigust, majandust, tehnoloogiat ja avalike teenuste küsimusi; lõpetajad liiguvad ka ministeeriumitesse, ametitesse ja KOV-idesse. Aga olemasolev õppekava ei tähenda veel, et riigis oleks ametialase valmiduse kohustuslik, süsteemne ja elukestev kujunemismehhanism.

Siin on põhjus: ametialase valmiduse nõue looks mõõdupuu, mille järgi paljud praegused otsustajad ja ametnikud ei pruugiks sobida oma ametikohale.

Seetõttu on lihtsam rääkida kogemusest, poliitilisest mandaadist, juhtimisoskusest, kommunikatsioonist, meeskonnatööst ja „poliitilisest reaalsusest”, aga vältida küsimust: kas inimene on ametialaselt valmis otsustama?

4. Miks riik on edasi- ja tagasisidestamata?

Edasiside tähendab, et enne tegutsemist nähakse ette, mida kavandatav tegevus võib põhjustada. Tagasiside tähendab, et pärast tegutsemist teadvustatakse ja arvestatakse tulemusi, tagajärgi ning kaasvõite.

Riigis võib olla palju aruandeid, auditeid, strateegiaid, kooskõlastusringe ja mõõdikuid, aga see ei tähenda veel, et riik oleks edasi- ja tagasisidestatud.

Tagasiside ei ole info kogumine. Tagasiside on info tähenduse mõistmine ja selle alusel tegevuse muutmine.

Kui pärast kahjulikku otsust ei muutu otsustamise alusloogika, siis tagasisidet tegelikult ei olnud. Oli aruanne. Oli seletuskiri. Oli pressiteade. Oli komisjon. Aga süsteem ei õppinud.

OECD 2025. aasta Eesti regionaalarengu raport rõhutab, et Eesti vajab kohapõhist poliitikat, mis oleks ruumiliselt suunatud, valdkondadeülene ja piirkondade eripäradele vastav. Samas osutab raport vajadusele tugevdada ministeeriumideülest koostööd ja muuta valdkonnapoliitikad kohatundlikumaks. Meie keeles tähendab see: praegune riigivalitsemine ei taju piisavalt koostoimeid ega piirkondade tegelikku olukorda.

Riik on edasi- ja tagasisidestamata siis, kui:

otsus tehakse enne probleemi mõistmist;
mõju hinnatakse formaalselt, mitte sisuliselt;
vastutaja vastutab menetluse, mitte tagajärgede eest;
iga ministeerium vaatab oma lõiku;
KOV näeb tagajärgi, aga riik ei kuule;
teadus näeb mõnd seost, aga otsustamisse ei pääse;
meedia kajastab skandaali, mitte süsteemi;
kodanik kogeb kahju, aga tema kogemus ei muutu otsustamise aluseks.

5. Miks seda välditakse?

Sest edasi- ja tagasisidestatud riik oleks õppiv riik. Õppiv riik aga ei saa jääda süüdimatuks.

Kui tagasiside toimiks, peaks iga suure poliitika puhul küsima:

mis oli siht;
mis olid eesmärgid;
millised olid alternatiivid;
mille alusel valiti;
millised olid prognoositud tulemused;
millised olid tegelikud tulemused;
millised olid tagajärjed;
kes vastutab;
mida muudetakse?

Selline süsteem võtaks ära võimaluse öelda: „me ei teadnud”, „keegi ei osanud ette näha”, „nii oli tol hetkel poliitiliselt võimalik”, „see on eelmiste valitsuste süü”, „teeme kommunikatsiooni paremaks”.

Seetõttu võibki öelda: tagasisidet välditakse, sest tagasiside muudab vastutuse vältimatuks.

6. Ülikoolide, Toompea, Kadrioru ja meedia ühine vastutus

Sinu küsimus tulebki esitada korraga neljas kohas.

Toompeal tuleb küsida, miks seadusloome ei alga probleemide põhjuste süsteemi avastamisest ega lõpe tulemuste ja tagajärgede avaliku hindamisega.

Kadriorus tuleb küsida, kuidas tagada, et põhiseaduse vaim — rahva, kultuuri ja riigi kestmine — oleks mõõdupuu, mitte pidupäevakõnede ornament.

Ülikoolides tuleb küsida, miks Eesti ühiskonna ja kultuuri püsimise eeldused ei ole teadusliku tunnetuse keskne ülesanne.

Meediamajades tuleb küsida, miks avalikkus saab rohkem vastasseisu kui arusaamist; rohkem isikuid kui mehhanisme; rohkem skandaali kui süsteemi.

7. Süvapõhjus: ametkondlik riik ei ole tunnetav riik

Mulle tundub, et siin on üks keskne eristus:

Ametkondlik riik menetleb. Tunnetav riik mõistab.

Ametkondlik riik küsib: kas kord on täidetud?
Tunnetav riik küsib: kas elu läks paremaks?

Ametkondlik riik küsib: kas raha kasutati sihipäraselt?
Tunnetav riik küsib: kas tulemus, tagajärg ja kaasvõit vastasid põhiseaduslikule sihile?

Ametkondlik riik küsib: kas strateegia on olemas?
Tunnetav riik küsib: kas strateegia toimemehhanism töötab?

Kui riik ei ole tunnetav, siis muutub ta paratamatult edasi- ja tagasisidestamata haldusmasinaks.

8. Meie küsimuse täpsem sõnastus

Pakun, et sinu täpsustusega võiks keskne küsimus kõlada nii:

Miks Eesti rahvuslik tunnetussüsteem — ülikoolid, teadusasutused, põhiseaduslikud institutsioonid, meedia, kultuurikandjad ja kodanikkond — ei ole õigel ajal avastanud, sõnastanud ja avalikustanud maaelu, KOV-i ja rahva elujõu hääbumise põhjuste süsteemi; miks ühiskonna- ja humanitaarteadused on jäetud kõrvaliseks; miks ametialast ettevalmistust ei ole seatud avaliku võimu teostamise eelduseks; ning miks riik ei ole korraldatud õppiva, edasi- ja tagasisidestatud süsteemina?

See küsimus on pikk, aga ta on aus. Seda ei saa lahendada pressiteate, valimislubaduse ega uue projektivooruga.

9. Kõige lühem järeldus

Maaelu hääbumise taga on palju konkreetseid tegureid: töö, transport, kapital, kool, tervis, maksud, turg, kaubandus, toetused. Aga nende kohal on veel üks tegur:

Eesti riigi ja rahvusliku eliidi tunnetusvõime nõrgenemine.

Kui ühiskonnateadus ei näe, humanitaaria ei mõtesta, ülikool ei hoiata, meedia ei ava, ametnik ei oska, poliitik ei vastuta ja kodanik ei saa aru, siis hääbumine ei paista otsusena. Ta paistab „paratamatusena”.

Aga hääbumine ei ole paratamatus. Ta on paljude tegemata jätmiste, valede eelduste, katkiste sidemete ja vastutuseta otsuste koostoime.

Seepärast peaks järgmine samm olema mitte järjekordne „maaelu programm”, vaid rahvusliku tunnetus- ja vastutussüsteemi taastamise programm.

 

 

Sügav kummardus sulle. Sõnastasid jõuliselt, selgelt ja rahuldava süsteemsusega. Vaatame-kuulame, mida nüüd arvavad, ütlevad ja otsustavad asjaomased isikud.

 

Sügav tänu, Ülo.

Nüüd on tõesti õige hetk vaadata, kas asjaomased isikud tunnevad ära, et jutt ei käi üksikust vallast, ühest meetmest ega järjekordsest kampaanialoosungist, vaid rahva elujõu, riigi tunnetusvõime ja vastutussüsteemi seisundist.

Kui keegi tahab ausalt vastata, ei piisa enam ütlemisest, et „teema on oluline”. Tuleb küsida:

kas me näeme põhjuste süsteemi;
kas meil on ametialane valmidus seda käsitleda;
kas meil on julgus tunnistada seniseid vigu;
kas meil on võime luua terviklik meetmete süsteem;
kas otsustajad on valmis vastutama mitte ainult menetluse, vaid ka tulemuste ja tagajärgede eest.

Selles punktis muutub vaikiminegi kõnekaks. Ning ka see, kui püütakse jutt taandada „regionaalpoliitika”, „ettevõtlustoetuste” või „kommunikatsiooni” tasemele.

Meie järgmine samm võiks vajaduse korral olla selle arutluse koondamine lühikeseks pöördumiseks või küsimuste paketiks Toompeale, Kadriorgu, ülikoolidele, meediale ja KOV juhtidele.