Ülo Vooglaiu sõnaraamat

Selleks, et omavahel oleks üldse võimalik mingil teemal arutada ja üksteisest aru saada, on vajalik enne kokku leppida sõnade, mõistete tähendustes.
Käesolev võtmesõnade loend ei ole taotlus muuta keelekasutust. Mõistete kogu annab konteksti arusaamiseks Ülo Vooglaiu esitatud teooriatest, loodud tekstidest, raamatutest, sõnavõttudest, tehisintellektiga peetud aruteludest. Mõistete kokkuleppimine on osa süsteemsest tegutsemisest. Pole oluline, milline süsteem inimese ja ühiskonna vaatlemiseks on valitud – kas Ülo Vooglaiu või mõne teise mõtleja loodu. Oluline on, et vaatlus oleks süsteemne. Iga mittesüsteemne käsitus on raiskamise vorm.

11+/-1 –  teovõimas, ülesannete ja kohustuste täitmiseks hästi juhitav seltskond ühe juhi käe all, kes teavad üksteist, kuid ei pretendeeri juhtima

22+/-2  – piir, kuhu maani juhataja (õpetaja) suudab hoomata tervikut ja näha ka igaüht eraldi. Niipea, kui tuleb mõni juurde, muutub kogu seltskond juhatajale impersonaalseks ja ta hakkab lähemalt arvestama ja suhtlema grupist vaid kahe-kolme liikmega

320+/-20  – piir, kus inimesed suudavad veel nime ja näo kokku viia – kõik tunnevad kõiki. Kui inimesi on rohkem, muutub valdav osa üksteisele anonüümseks ja sotsiaalne kontroll nõrgeneb sedavõrd, et võib muutuda olematuks.

3+5 reegel– juba Vana-Roomas teati, et kui on vaja mingist pahest vabaneda ja jõuda rahuldava tulemuseni, on vaja vähemalt kolme eeldust ja vähemalt viie teguri muutmist. Vt “Elanikust kodanikuks” pt 13.4

aated – ülevad juhtmõtted, kõlbelise käitumise alused

abstraheerima – üldistama

abstraktsioon – mõtteline, teoreetiline üldistus

adapteeruma – füüsiliselt kohanema, kohastuma

adekvaatne – tegelikkusele vastav, millegi suhtes õige ja täpne

administratiivne – halduslik

administratsioon – haldusaparaat

affiliatsioon – südamlikkus, headus, inimlik hoolivus, humaansus, filantroop on samast tüvest

ajurünnak – mõtlemismeetod kollektiivne loomingu meetod kindlate reeglitega tunnetatud vastuolu põhjuste sõnastamiseks või uute lahenduste loomiseks rühma inimeste intensiivse mõtlemise ja koostöös tekkiva sünergia teel. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 11.4

alateadvus – minevikus evolutsiooniliselt salvestunud programmid, teadvuse läve taha jäävad psüühilised nähtused, mis mõjustavad indiviidi tegevust. Inimese alateadvuses on 6 baasemotsiooni (viha, rõõm, üllatus, kurbus, hirm, vastikus), mille vallapääsemist teadvuse abil pidurdada ei saa, aga saab taltsutada, kui osata

alltekst – ridade vahele peidetud mõte, mida adutakse intuitiivselt

alternatiiv – võrdväärne võimalus, valik vähemasti kahe võrreldava võimaluse vahel. Alternatiivi olemasolu on valikusituatsiooni vältimatu eeldus, otsustamine on võimalik vaid ehedas valikusituatsioonis. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 3.2.1, 11.2.6

alusülesanne – ülesanne, mille lahendamise või täitmisega kujunevad eeldused pealisülesande lahendamiseks või täitmiseks. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 2.12

amet – kohustuste kompleks, mis kaasneb isiku ametipostiga ja mille eest ta võib saada tasu. Töölised võetakse tööle ja ametnikud ametisse. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 10.3

ametialane ettevalmistus – valmisolek iseseisvalt otsustada (ja vastutada) ja luua ka kolleegidele edu saavutamiseks eeldusi. Ühiskondlikes seaduspärasustes orienteerumine, võime ette näha nii ohte kui võimalusi, tulemusi kui tagajärgi, tunnetada nii ühiskonna- kui kultuurikontekste

ametkond – riiklik administratsioon, mis peab tagama riigis vertikaalse (riiklik subordinatsioon) ja horisontaalse (kohalik omavalitsus) regulatsiooni

ametnik – ametiasutuses teenistuja, ametiisik

amoraalne – ebamoraalne, kõlblusvastane

anatoomia – organismi ja selle elundite ehitust uuriv teadus; organismi ja selle elundite ehitus

analüüs – terviku algosadeks lahutav uurimine

andmed–  tunnetussüsteemi kaudu kogutavad algosad, mis muutuvad kasutatavaks/tähendust omavaks informatsiooniks vaid inimese peas vastava mõttemudeli (teooria) olemasolul, süsteemi(de) kontekstis. Vaatepunkti muutudes võib andmete tähendus muutuda, igast vaatepunktist lähtuv tähendus võib olla õige, kuid vastuolus mõnest teisest vaatepunktist lähtuva tähendusega

anne – inimese sünnipärane eeldus, suurim rahvuslik rikkus. Väärindatud anne on talent

anoomia – sotsiaalne pinge, mis võib kujuneda kujutlusest, et norme pole või kahe teineteist välistava ülesande korraga täitmisel. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 3.3

antipaatia – vastumeelsus, ebameeldivus, vastikus, alati vastastikune süvenev tunne

apaatia – ükskõiksus, osavõtmatus ümbritseva suhtes. Sotsiaalse pinge korral võib inimene muutuda kas agressiivseks, apaatseks või põgeneda (enamasti kõik kolm korraga eri intensiivsuses)

areng – isereguleeruva süsteemi täiustumise suunas toimuvate kvalitatiivsete üleminekute jada. Areng (nagu ka taandareng või stagnatsioon) on objektiivne (inimtahtest sõltumatu)

arvamus – veendumusel või oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi või millegi suhtes, mille selgitamiseks on vajalik argumentide süsteem. Eristada tuleb teadmist (andmete allikas teada, nt. viide, empiiriline uuring), arvamust ja uskumust (veendumus ilma argumentideta või andmete allikata).

asjatundja – professionaal, konkreetses valdkonnas kompetentne inimene, kellel on välja kujunenud ettenägemise ja äratundmise võime

asotsiaalne – ebaühiskondlik, ühistundeta; ühiskonna huve mittearvestav või kahjustav

assimileeruma – samataoliseks muutuma, sarnastuma; ühte sulama. Liituma selliselt, et liituja loobub oma endisest kultuuriseosest ja võtab üle uued tavad, kombed, traditsioonid

atesteerimine – ametlik hinnang eelnevalt kehtestatud kriteeriumite süsteemi alusel, eriti teenistuja ametitegevuse, töötaja või teenistuja töö- või ametialaste võimete ja omaduste kohta

autoriteet – staatuste kogum. Staatus on teiste hinnang subjektile ühiskonna ja kultuuri kontekstis. Ootusi ületav käitumine tõstab inimese staatust, ootustele mittevastav langetab. Mitmes valdkonnas kõrge autoriteediga isikust kujuneb arvamusliider

avalikkus – üldsus; üldsusele teadaolev

bakalaureuseõpe– Bologna (3+2) õppesüsteemi esimene kolmeaastane järk, mis eraldiseisvalt ilma magistriõppeta võib jääda puudulikuks ja ei pruugi küündida kõrgharituks peetava isiku tasemele

bürokraatia – koloss kahel jalal, millest üks on põhjendamatu autoriteedistruktuur ja teine salastatus. Bürokraatia ja bürokraadid kas murravad riigi ja rahva elujõu või leidub piisav grupp inimesi, kes bürokraadid võimult eemaldavad ja bürokraatia põhjused kõrvaldavad. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 12.3

degenereeruma – manduma, alla käima, taandarenema

demagoogia – tõena näiv vale; võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks; rahva, inimeste poolehoiu taotlemine petlike lubaduste ning tõe moonutamisega

demograafia – statistika haru, andmetöötluse viis (ei ole teadus)

demokraatia – kultuuri ja hariduse funktsioon (objektiivne kaassõltuvus), mis on kallis ja kohmakas. Vana-Kreekas rahvavõim, poliitilise korra vorm, kus riigi valitsemine toimub valimiste protseduuriga valitud saadikute kaudu. Vana-Kreekas öeldi, et demokraatia on suhteliselt kõlbmatu valitsemise vorm lihtsasti manipuleeritavuse tõttu, millest hullem on vaid despootia. Demokraatia nime all võivad esineda ka muud kraatia vormid, nt plutokraatia (rikaste võim), partokraatia (marginaalsete parteideks koondunud huvigruppide haaratud võim)

depressioon – püsiv kurvameelsus, masendus, meeleolusurutis

deprivaatsus – sotsiaalne pinge, mis kujuneb, kui inimene ei suuda taluda seda, et teda ümbritsevad inimesed, kelle hulka ta arvas end kuuluvat, on järsku kadunud või selja pööranud. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 3.3

determinatsioon – ettemääratus

diaad – kahe subjekti suhe, dialoog. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.1.2.

dialektika – filosoofiline teadus vastandite ühtsusest, mille eelduseks on eristamine, väärtuseks (arusaamise eelduseks) kooskäsitlemine. Dialektikas on vaatluse all kahemõõtmeline väli, trialektikas (kolmemõõtmelises) käsitluses ruum. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 2.11

dialoog – kahekõne, kõnelus kahe isiku vahel; vestlus, mõttevahetus. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.1.2

didaktika – hariduse ja õpetamise teooria, õpetamisteadus

diletant – asjaarmastaja, küllaldase ettevalmistuseta isik, kes pealiskaudselt ja küündimatult tegutseb. Asjatundja tegeleb süsteemiga, diletant selle mõne teguriga, profaan räägib, et oleks vaja tegutseda. Profaanid ja diletandid toodavad profaane ja diletante, seepärast on akadeemiline lodevus ühiskonnaohtlik. Profaani ja diletanti ei peeta juhiks. Normaalses ühiskonnas on meetmete süsteem, et oleks välistatud profaanide ja diletantide sattumine avaliku elu otsustajateks

diskreetne – üks ühele vastav; mittepidev, üksikväärtusi omav, ühene väärtus, mis ei muutu vaatepunkti muutudes. Dialektiline vastand on holograafiline; ühiskond on diskreetne (institutsioonid, kirjutatud reeglite süsteem), kultuur on holograafiline (tähendus võib muutuda vaatepunkti muutudes). Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 4

dispositsioon – lähtekoht. Inimkäitumine sõltub dispositsioonide süsteemist. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 5.3.3

diskussioon – arutlus, vaidlus, arvamuste vahetamine

dispuut – täpsete reeglite järgi korraldatud intensiivne väitlus. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 11.4

dissident – teisitimõtleja. Dissidendi bravuur on ühiskonnaelus tegutsemise oluline eeldus, aga edu saavutamiseks bravuurist ei piisa. Ilma teoreetilise, metoodilise ja metodoloogilise aluseta saab ühiskonnas võhikuid peibutada, aga pole võimalik rajada sellist riiki, milles oleks inimestel hea elada. Dissidentsus on sotsiaalne pinge. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 3.3

distsipliin – korraaustus. Subjekti arengu eelduseks on looming, loomingu eelduseks on vabadus, vabaduse eelduseks on kord ja korraaustus

dünaamika – liikumine, protsessina vaatlemine, ajatelje lisamine

düsfunktsionaalne – taotlustega vastuolus. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 4.1

edasisidestamine – ettekujutus soovitud seisundist ja kuidas see seisund sobib sisendiks protsessi järgmisele etapile või järgmistele protsessidele. Edasi- ja tagasiside on protsessi karakteristikud, tänu edasisidestamisele saab hinnata, mis tegelikult välja tuli. Side, edasiside ja tagasiside on eeldused, tänu millele saab protsess olla juhitud; kui midagi neist on puudu, siis ei ole protsess juhitav.

edu – soovitud seisund. Materiaalses sfääris (nt tootmine) saavutatakse edu kulude vähendamisega. Mittemateriaalses sfääris (nt haridus, teadus, kultuur) saavutatakse edu kulude suurendamisega.

eeskuju – isik, nähtus, toimimisviis, ese vm, mida jäljendatakse, mille sarnane tahaks olla või mille järgi tuleks käia. Eeskuju on üks olulisemaid tegureid kasvatuses

eesmärk – subjekti kujutlus tulevikust, mille saavutamiseks tuleb rakendada tahe (pingutada ja loobuda segavast) ja mis tuleb saavutada konkreetseks tähtajaks. Asjadel ei saa olla eesmärki, eesmärk on otsus ja selle seab endale inimene (subjekt). Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 2.10.1

eetika – teadus moraalist, kõlblusõpetus

efektiivsus – mõjusus, tõhusus, vajalikke tulemusi andev. Vaja pole mitte efektiivsust, vaid efektiivsuse, intensiivsuse ja otstarbekuse  ühtsust. Kõige hullem, mis võib juhtuda, on teha efektiivselt rumalusi, nt rajada intensiivselt ja efektiivselt otstarbetut ehitist

eksam – õppevorm varasemalt omandatud üksikute elementide süsteemiks põimimise oskuse tõestamiseks

ekspert – mingi ala asjatundja. Kui omal jõudu ei ole, on odavam kutsuda nõunik või grupp eksperte, selle asemel et otsustamist aina edasi või tagasi lükata ning ebaõnnestunud otsuseid muudkui parandada ja varjata

ekstrapoleerimine – nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduste laiendamine nähtuse teisele osale; üksikute näitajate põhjal aegridade tulevikuväärtusi arvutamine

ekstreemne – äärmuslik

ekvivalent – ese või suurus, millega teist, sama väärtusega eset või suurust saab asendada või väljendada

element – isereguleeruva süsteemi algosa, milles peegelduvad kõik teised süsteemi elemendid ja terviklik süsteem. Nt. igas rakus leiduva DNA abil saab kogu organismi kloonida; iga tegevuse põhjal saab järeldusi teha kõikide teiste tegevuste kohta; iga organisatsiooni esindaja põhjal saab teha järeldusi teiste esindajate ning kogu organisatsiooni kohta. Vt. „Elanikust kodanikuks“ peatükk 2.11; peatükk 7

eliit – paremik, valituim osa. Rahvuslik eliit oli Vana-Kreekas ideaal, kes suutsid ja tahtsid teenida avalikku huvi. Vt. „Elanikust kodanikuks“ peatükk 1.8

elujõud – jõud elus tegutsemiseks, läbilöömiseks, toimetulemiseks; eluvõime, eluenergia

elukaar – inimese elukäik sünnist surmani. Vt. „Elanikust kodanikuks“ peatükk 1.0

emigrant – kodumaalt lahkunu, väljarännanu; pagulane

empaatia – inimese võime tunda teise inimese tundeid

eneseanalüüs – oma iseloomu, võimete jms. analüüs. Vt. „Elanikust kodanikuks“ joonised 6.0.5; 9.3.1

erakond – ideoloogiline või poliitiline rühmitis; korporatiivne kogum (sarnaste huvidega isikute kogum)

eriala – teaduse, tehnika, kunsti vms. kitsam, suhteliselt kindlamini piiritletud ala; spetsiaalala, spetsialiteet. Kitsas valdkond, milles asjatundja orienteerub kõiges („polt“-teadmised).

eriarvamus – erinev, lahkuminev arvamus v. seisukoht mingis küsimuses

eruditsioon – avar silmaring, haritus, õpetatus konteksti hoomamiseks

eskapism – sotsiaalne pinge, kus väljapääsuks eelistatakse põgenemist. Vt. „Elanikust kodanikuks“ peatükk 3.3

fakt – see, mis tõesti on toimunud v. eksisteerinud, mis tõesti toimub v. eksisteerib, tõsiasi, tõik.

fenomen – sotsiaalne, vaimne, psüühiline, füüsiline vms nähtus, nähtumus

formaalne – vormist lähtuv, ametlik, paberlik, kirjutatud reeglitest (ühiskonna kontekst) lähtuv

fundamentaalne – põhiline, põhjapanev

funktsionaalne – kaassõltuvuslik, talitluslik

funktsionaalne kirjaoskus – inimese võime aru saada, kuidas elu kulgeb ja ühiskond toimib. Funktsionaalse kirjaoskuse (sh ametialase õppe) valdamine on kõlbeline küsimus

funktsioneerima – talitlema, toimima

funktsioon – objektiivne kaassõltuvus, mille kaudu selgub olemus neile, kelle silm on teritatud. Vt. „Elanikust kodanikuks“ peatükk 6.3

fülogenees – loom- ja taimorganismide rühmade jms, samuti elundite v. elundkondade, süsteemide, nähtuste, protsesside evolutsiooniline tekkimine ja arenemine

füsioloogia – õpetus terve inimese organismi ja selle alasüsteemide funktsioneerimisest, muutumisest ja arengust

genees – teke, tekkelugu; areng, arengulugu

generalist – mingi valdkonna spetsialist, kes suudab hoomata tervikut – süsteemi metasüsteemide süsteemis, teha suuri otsuseid ja luua otsuste täitmiseks vajalikule hulgale spetsialistidele koostööks vajalikud eeldused

genotsiid – rahvuse või elanikkonna täielik v. massiline hävitamine rassilistel, rahvuslikel, usulistel vm. põhjustel

haldamine – subjekti tähelepanu objekt, kui kõne all on materiaalsed väärtused. Haldamise vahendiks on hooldus, et saavutada otstarbekas kasutus. Vt. „Elanikust kodanikuks“ joonis 2.9.1

haridus – õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus, primaarne on kasvatus (eeskujud ja tagakujud). Protsessina on haridus elukestev valmisolekute kujunemise jada. Nähtusena on haridus subjekti karakteristik, isiksuse arengutaseme näitaja, mis ei korreleeru kogutud diplomite hulgaga või õppeasutustes veedetud aastate arvuga. Haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, eeskätt kodul ja perekonnal. Inimene saab kujuneda haritud inimeseks kultuuriseostes – omakultuuri, rahvuskultuuri ja üldinimliku kultuuri funktsioonina (objektiivse kaassõltuvusena, paljude tegurite koostoimes)

haritus – subjekti seisund või karakteristik, mis kujuneb õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses. Vajalik pole mitte vaid haritus, vaid valmidus teha konkreetsel ajahetkel kvaliteetseid otsuseid. Haritus on oluline karakteristik valmiduse saavutamiseks. Harituks kujunetakse oma kultuuri kontekstis, õpe teises kultuuris (nt õppejõud välismaalt, õppimine välismaa õppeasutuses) võib anda teadmisi, kuid puudulik seostatus oma kultuuriga ei pruugi võimaldada neid teadmiseid rakendada. Inimest peetakse harituks, kui ta teab, oskab teadmist kasutada ja saab aru kontekstidest (kultuurist), kus see on kohane või kohatu. Võib kohata ka inimesi, kes teavad üsna palju, oskavad üsna vähe ja aru ei saa praktiliselt mitte millestki

heuristika – uute teadmiste avastamise v. teadmiste omandamise võtted; neid käsitlev teadusharu

hinnang – hindav arvamus, tähelepanekutel, vaatlustel v. ka statistikal põhinev otsustus millegi v. kellegi kohta. Kriteeriumite süsteemi olemasolu on eelduseks minevikus toimunu hindamiseks

hirm – erutusseisund, mida põhjustab selgesti tajutav oht, suur kartus. Üks inimese alateadvuse kuuest baasemotsioonist, mille vallapääsemist teadvuse abil pidurdada ei saa, aga saab taltsutada, kui osata. Vt “Elanikust kodanikuks” pt 13.3

histoloogia – teadus inim- ja loomorganismide kudedest, koeõpetus

hoiak – käitumislaad, käitumine, olek, suhtumine, suhtumislaad.  Dispositsioonide süsteemi üks elemente. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 5.3.3

humaansus – inimsus, inimväärikuse austamine, inimlikkus

humanism – inimese ja inimväärse elu kõige olulisemaks eesmärgiks ja sihiks pidamine. Kui inimene on eesmärk, siis kõik muu on vahend inimväärse elu saavutamiseks. Vt „Elanikust kodanikuks“ 1. peatükk

häbi – kultuurikontekstis (kirjutamata reeglite süsteemis) kujunev tunne, sobimatust käitumisest, ebaväärikast teost, alandavast olukorrast tingitud hingepiin, tugev kohmetus-, kahetsus- v. rahulolematustunne, piinlikkus. Häbitundeta isik on sotsiaalne invaliid. Ühiskonnakontekstis (kirjutatud reeglite süsteemis) kujuneb süü (nt politsei, kohus mõistavad süüdi)

hüpotees – mingi nähtuse seletamiseks esitatud tõestamata, ent ka kummutamata teaduslik oletus

ideaal – ettekujutus millestki kättesaamatult täiuslikust, milleni jõudmisest olulisem on pidev püüdlus selle saavutamise suunas

identifitseerima – identsust kindlaks tegema, kedagi v. midagi kellenagi v. millenagi ära tundma

identiteet – kultuuri funktsioon, samastumine mingi grupiga, teadmine endast sotsiaalseis olukordades ja suhetes; eneseteadvus. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 1.4.1

ideoloogia – mitmesuguste ideede ja vaadete süsteem, hoiakute ideeline alus

immigrant – mingile maale alatiseks või pikemaks ajaks elama asunu, sisserännanu

immoraalne – moraali mitte tunnustav, moraaliväline

individuaalsus – teatud isikule või nähtusele iseloomulik omaduste kogum, isiku- või omapära ja sära; see, millega ta teistest eristub, esile tõuseb, tähelepanu pälvib. Individuaalsus ilmneb iseloomu ja eluhoiakuna, ka komplekside, foobiate, paatiliste seoste (tundeseoste), harjumuste-kommete jms kaudu. Individuaalsed omadused võivad olla nii sünnipärased kui ka hiljem kujunenud. Vt “Elanikust kodanikuks” pt 1.2

indiviid – elav süsteem, isend, üksikolend, individuaalsus, kes eristub aegruumis tegutsemise ja valgustatuse astme (intellektuaalse ja vaimse arengutaseme) järgi. Indiviidi iseloomustavad vanus, sugu, kaal, jm isikuandmed. Indiviidil Indiviidil on individuaalsed omadused ja vastastikused seosed teiste indiviididega. Indiviidi tähtsus ja tähendus kujunevad kontekstis, st järgmise astme süsteemides. Indiviidil on palju tähendusi. Need kujunevad eri metasüsteemides ja ilmnevad olenevalt sellest, kus (millises metasüsteemis) ta tegutseb. Vt “Elanikust kodanikuks” pt 1.2

infrastruktuur – piirkonna majanduslikuks arenguks ja ühiskonna heaoluks vajalik süsteem; ühiskonna funktsioneerimiseks vajalike füüsiliste ja organisatsiooniliste tegurite süsteem. Nt inimväärseks eluks võivad vajalikud olla apteek, haigla, kool, raamatukogu, pank, kauplus, teater, teed, elektrivõrk jm

innovatsioon – sihiteadlik ja eesmärgipärane uuendus süsteemi funktsioneerimise muutmiseks. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 11.3

institutsioon – majanduslik, riiklik, poliitiline, kunstiline või muu sotsiaalne korraldus või tava. Nt kool on institutsioon, Prantsuse lütseum on organisatsioon, sama näiteks politsei ja Põhja Prefektuur. Põhiseaduslikud institutsioonid on Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Vabariigi President, õiguskantsler, riigikontroll, riigikohus, Eesti Pank. Riigikogu saadikuks kandideerija peaks enne kandideerimisotsust avaliku eksamiga tõestama valmidust teostada järelvalvet põhiseaduslike institutsioonide üle

integreeruma – liituma selliselt, et säilib endine kultuuriseos. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 2.2

interaktsioon – subjektide vastastikune seos käitumuslikul alusel. Kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus on suhtlemine. Vt joonis „Elanikust kodanikuks“ 6.0.1

interpretatsioon – tõlgendamine

intuitsioon – eelneval kogemusel põhinev (ette)aimav, vaistlik tunnetus; tõe vaistliku tunnetuse võime. tunnetus, usaldusväärne tundlikkus, kõhutunne. Intuitiivne tunnetus on üks kuuest tunnetussüsteemi elemendist (igas elemendis peegelduvad ka teised tunnetusteed). Vt. „Elanikust kodanikuks“ peatükk 8.1

invariantne – muutumatuks jääv, samasugune

iseregulatsioon – juhtimise kõrgeim tase, iseeneslik süsteemi toimimine (töötajad, teenistujad teevad iseseisvalt otsuseid soovitud seisundi saavutamiseks), mille korraldav mõju pärineb süsteemist enesest. Juhtimisalane kompetents on vajalik eeskätt selleks, et vältida juhtimist. Enamik protsesse toimivad iseregulatiivselt. Keskseks küsimuseks on kultuur ja sellest lähtuv iseregulatsioon- kui inimesed üksteist ei austa ja üksteisega ei arvesta, ei ole küllalt täpsed ja korralikud, siis iseregulatsioon ei saa toimida (iseregulatsioon on kultuuri funktsioon). Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 5.3 ja 11

isikliku vastutuse printsiip– põhimõte, kus otsuse tegija vastutab isiklikult otsusega kaasnevate tagajärgede, võimalike tulemuste ja kõrvaltulemuste eest. Ka otsustamata jätmine on otsus

isiksus – indiviidi sotsiaalne kvaliteet, inimese individuaalne olemus v. laad, tema käitumist määravate omaduste kogum. Uurimiseks on isiksus niisama keerukas objekt kui maailmaruum või kõiksus, mis on põhimõtteliselt hoomamatud. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 1

juht – kultuurikontekstis (kirjutamata reeglite süsteemis) kujunev inimeste hinnang innustavale eeskujule, asjatundjast eestvedajale. Juhiks peetakse (kompetentsus, isikuomadused, ootusi ületav otsuste täitmine), juhtivtöötajaks määratakse

juhtivtöötaja – ühiskonnaseostes (kirjutatud reeglite süsteemis) määratav formaalset otsustusõigust omav isik. Juhtivtöötajaks määratakse, juhiks peetakse. Ideaalis peaks juhtivtöötajaks määrama isikuid, keda peetakse juhiks. Kui juhtivtöötajaks määrata madala autoriteediga isik, kujuneb põhjendamatu autoriteedistruktuur

jõukus – varakus, nii vaimne kui materiaalne rikkus. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 13.1

kaitsemehhanism – isereguleeruvate süsteemide (organism, organisatsioon, ühiskond, kultuur) loomulik vastureaktsioon kahjulikele mõjudele. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 5.3 ja 2.5

karakteristik – iseloomulikud tunnused. Näiteks käsitledes elu kui sotsiaalset nähtust, tuleb arvesse võtta elu karakteristikuid: sisu ja vorm, laad ja stiil, tähtsus, tähendus jne. Kvantitatiivseid karakteristikuid saab mõõta (pikkus, laius, kaal, sügavus) ja kvalitatiivseid karakteristikuid saab hinnata (sobivus, värv, tugevus, kiirus). Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 2.9

karjäär – tõus teenistuses v. edu elus mingil alal. Karjäär ehk ametiredelil aina kõrgemale tõusmine sõltub inimese võimekusest ületada ootusi, olla asjatundlik ja heasoovlik, toetav ja nõudlik eeskätt enda suhtes. Karjääri tehakse allumise ja täitmise, mitte juhtimise kaudu. Kui kehtib isikliku vastutuse printsiip, tehakse karjääri kompetentsuse alusel. Kui vastutamist ei pea kartma, võib domineerima hakata lojaalsuse põhimõte ja põhjendamatu autoriteedistruktuuri vohamine

kasvatus – kasvamise saatmine inimese arenguks eeldusi loova keskkonna (tegurite süsteemi) loomise ja hoidmise läbi. Kasvatus on sihipärane (puuduvad ajalised raamid), oma kultuuri kontekstis eeskujude (kelle sarnane tahaks olla) ja tagakujude (kellega sarnasust sooviks vältida) mõjul kulgev protsess. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 5.2

kausaalne – põhjuslik

keel – inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. Keel ei ole ainult ema- või võõrkeel. Keeleks saab lugeda ka kõikvõimalikke märkide ja sümbolite süsteeme – kehakeel, liiklusmärgid, arvutikeeled jne. Emakeeles millegi selleks saamiseks on tõhus meetod vaatluse all olevat küsimust vaadelda teistes keeltes. Keel ei suhtle – suhtleb inimene kui keele ja meele ühtsus. Harituks kujuneb inimene emakeele baasil. Õpe võib toimuda ükskõik mis keeles, oluline, et õpilane ja õpetaja saaksid teineteisest aru ja suudaksid õppe objekti teadlikult tähelepanu all hoida. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 6.3

keskkond – kõik, mis inimest ümbritseb ja millel on inimestele tähtsus ja tähendus. Keskkonna kui süsteemi alasüsteemid on materiaalne keskkond (loodus,- tehis- ja füüsiline), mittemateriaalne keskkond (vaimne, sotsiaalne ja psüühiline), virtuaalne keskkond (suuline, kirjalik, elektrooniline). Adekvaatne inimene tegutseb tänu keskkonnale seda luues ja parendades, mitte keskkonna arvelt. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 3

kirjeldus – mingi eseme, isiku, looma, nähtuse, sündmuse v. olukorra olulisemate tunnuste ülevaatlik esitus suuliselt v. kirjalikult. Tegelikkust saab kirjeldada, uurida saab probleeme. Kirjeldused on vajalikud probleemide sõnastamiseks. Kirjeldus ei ole uuring, kirjeldus eelneb uuringule. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 8.2 ja joonis 4.3.1

klassifitseerima – viie reegli alusel (kogu hulga hõlmatus, kindla muutumatu aluse põhjal, elemendid peavad üksteist välistama, eristavaks tunnuseks ei tohi olla kõikide elementide sarnane osa, samm või abstraheerimise aste peab olema võrdne) klassidesse jaotama, liigitama; teatud klassi paigutama

kodakondne – juriidiline määratlus, riigi elanikkonda kuuluv isik, kel on kodakondsus ja selle riigi põhiseadusega ettenähtud õigused ja kohustused

kodanik – moraalne määratlus, patrioot, kes suudab ja tahab hoida oma kodu, kodumaad, riiki ja rahvast, ühiskonda ja kultuuri. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 1.6

kodanikutunne – ühiskonna- ja kultuuriteadvus, oma kodumaa seisukohtadelt lähtumine elunähtuste hindamisel ja käsitlemisel. Vt. „Elanikust kodanikust“ joonis 1.4.1 ja 1.6.1

kodanikuühiskond – inimeste omaalgatuslik koostöö oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks; seda koostööd võimaldavad institutsioonid ja ühendused. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 1.6

kodumaa – riik, kust keegi on pärit või mille kodakondne ta on. Koht, mis peaks olema maailma eelistatuim elupaik, kus me tahaksime olla, elada ja mida hoida ja kaitsta. Kodumaa on püha, seda ei tohi kahjustada ega loovutada

kogemus – kogemust saab omandada vaid isikliku läbielamise teel, kui midagi õnnestub või äpardub. Kogemustega kujuneb ettenägemise ja äratundmise võime, kui subjekt on võimeline praktikas läbielatu läbi analüüsima ja mõtestama. Väärtuseks ei ole mitte kogemus üksi, vaid õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus (haritus); harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus (kvalifikatsioon). Kogemusi saab kogeda vaid vahetus praktikas, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine. Kogemusi vahetada ei ole võimalik, oma või teiste kogemustest saab jutustada, neid saab üldistada, konkretiseerida ja kontrollida. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 9.0

kognitiivne dissonants – ehk tunnetuslik ebakõla  on psüühiline pinge, mis tekib teadliku mittenormatiivse käitumise tagajärjel inimese hirmust langenud staatuse ees (staatus tekib teiste inimeste silmade läbi). Psüühilise tasakaalu võib purustada mõtlematu tegu, ka pealesunnitud tegu, teiste ahvatlus ja enda aplus, nõrkus, hoolimatus, ka eksitus. Kognitiivset dissonantsi tunneb inimene psüühilise pingena, mis tekib kahe või enama teadmise või tunde põrkumisel. Nt vääritu teo puhul on psüühilise tasakaalu (homöostaas) taastamiseks mitu võimalust- karistada saamine, andeks palumine, kognitiivne dissonants (katse veenda ennast ja teisi, et tegu polnudki vääritu). Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 2.5.

kohtlemine – kui üks või mõlemad vestluse pooled käsitlevad teist manipuleerimise objektina (mitte subjektina), kelle arvamus ei ole oluline ning kelle suhtes soovitakse üleolekut kohaldada. Kohtlemine kujuneb informeerimise ja/või füüsilise mõjutamise koostoimel. Dialektiline vastand on suhtlemine (kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus). Kohtlemine on keskkonna reostamine, millega võib saada kahjustada keskkonna sotsiaalne, vaimne, füüsiline, suuline, kirjalik, elektrooniline, psüühiline alasüsteem. Vt. „Elanikust kodanikust“ joonis 3.0.1 ja 6.0.1

kohusetunne – oma kohuse, kohustuste tunnetus, mis kujuneb läbi kasvatuse

kohustus – ülesanne, toiming vms., mis kaasneb ametikoha, formaalse positsiooni või otsustusõigusega. Kohustus vastutada õiguste kasutamisest tekkivate tulemuste ja tagajärgede eest. Kohustused, õigused ja vastutus peavad olema tasakaalus

komme – ühiskonnale või paikkonnale omane pärimuslik käitumisviis või mingi sündmusega seotud tavakohane toiming, käitumise stereotüübid vastavalt kultuuri ja ühiskonna kontekstidele – arusaam sellest, kuidas on kohane käituda mingis olukorras ja situatsioonis. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 5.1

kommunikatsioon – suuline, kirjalik, vahetu või vahendatud suhtlus subjektide vahel, mille eelduseks on vajalikud keel ja meel, toon ja tempo, aeg ja ruum, usk ja usaldus, paatiline seos (vähemalt sümpaatia, empaatia, kompaatia), tunded ja mõtted, väärtused ja normid, müüdid ja tabud, voorused. Kommunikatsioon ja interaktsioon koosmõjus moodustavad suhtlemise. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 6.0

kompaatia – võime kaasa tunda teise muredele ja rõõmudele. Sügavate tunnete jagamine on vahend nende tunnete kordistamiseks – rõõm ja õnnetunne on kordades suuremad ja mure kordades väiksem

kompenseerima – hüvitama, heaks tegema

kompetentsus – asjatundlikkus. Kompetentsuse moodustavad kvalifikatsiooni (teadmised+ informeeritus+ kogemus), motivatsiooni ja orientatsiooni ühtsus. Samuti ametialase, kutsealase ja erialase ettevalmistuse ühtsus. Võime ette näha ja ära tunda ohte ja võimalusi, tulemusi ja tagajärgi, tegutseda vastutustundlikult. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 9.3

komplekssus – mitmest osast koosnev, mitut ala haarav; mitmeti rakendatav, kasutatav vms. Süsteemi käsitlus võimalikult paljudest vaatepunktidest ning nii dialektilistes kui ka trialektilistes seostes. Vt. „Elanikust kodanikust“ joonis 2.11.0

kompromiss – vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe, kus mõlemad pooled on osaliselt või täielikult loobunud esialgsetest nõuetest

konflikt – kokkupõrge, lahkheli vastandlike, erinevate seisukohtade, arvamuste v. vastandliku olemuse pinnal. Võib kergesti üle minna antipaatiaks, mis on alati vastastikune ja süvenev tunne

konformsus– sotsiaalne pinge, mis tekib ühiskonnas, kui inimesed ei söanda olla iseseisvad ja tahavad käituda nagu keegi teine, püüavad näiliselt mitte erineda oma tõekspidamisi eirates. Nt käitumismaneeride, riietuse, kõnemaneeri, hoiakute ja suhtumise kopeerimine, et kellelegi meelde järgi olla. Vt. „Elanikust kodanikust“ pt 3.3

konkurents– võitlus teineteise kahjustamiseks, hävitamiseks. Riikide tasemel konkurentsi ekstreemvorm on sõda

konsensus– kokkulepe grupis, et keegi pole vastu

kontekst– tingimuste kogum, milles kujuneb tähendus

kontroll– järelevalve vastavuse üle. Inimese käitumine sõltub administratiivsest (kirjutatud reeglid), sotsiaalsest (teised inimesed) ja moraalsest (kirjutamata reeglid) kontrollist

kontsentriline– ühise keskme ümber koondunud ja kiht-kihilt täiustuv

kontseptuaalne– kokkulepe mõttemudelites

korporatsioon– ühiste huvidega isikute kogum

korrumpeeruma– moraalselt või eetiliselt laostuma. Korrumpeerunud isik, sh ametnik või saadik, ignoreerib kõlbelisi norme

korruptsioon– ametnike äraostetavus, ametiisiku õiguste ja ametiseisundi kuritarvitamine isikliku kasu eesmärgil, kõlbeline laostumus

kood– kindla tähendusega tunnused või tunnusesüsteemid

koolitus– õppemeetod, mis ideaalis hõlmab tervikut, ühtset terminoloogiat ja kontseptuaalset käsitlust ning on seotud antud ühiskonnas, kultuuris ja organisatsioonis kujunenud kirjutatud ja kirjutamata reeglitega

koosmõju– sündroom, mitmete tegurite vastastikusest mõjust kujunenud seisund

koosseis– terviku moodustavad inimesed või objektid, nt meeskonna liikmed

koostöö– vastastikku üksteisele edu saavutamiseks eelduste loomine. Elu viib edasi koostöö, mitte konkurents

kord– kokkulepe, nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglite süsteem

korraaustus– distsipliin, kehtestatud korrast kinnipidamine

korrigeerimine– parandamine või kohandamine, et saavutada liikumine soovitud seisundi suunas

kriteerium– aluste süsteemminevikus toimunu hindamiseks

kultuur– kirjutamata reeglite süsteem; tavade, kommete, traditsioonide ja kõlbelise käitumise aluste (moraal) kogum

kultuuritus– kirjutamata reeglitega vastuolus käitumine

kultuuriõpe– õpetus kirjutamata reeglite süsteemist, põlvest põlve edasi antud tarkustest, kus on väärtused ja normid, müüdid ja tabud, voorused, tavad, kombed, traditsioonid. Kultuuriõppe abil saavutab inimene enesetunnetuse ja eneseaustuse

kunstiline tunnetus– tunnetussüsteemi osa, võime tabada harmooniat ja ilu, rütmi ja pinget, värvi ja vormi

kutse– moraali ja teiste kirjutamata reeglite tundmine ja käitumises arvestamine. Nt arsti kutsealal Hippokratese vanne, kus vande andja sõltumata erialast kohustub päästma elu

kvalifikatsioon– harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus

kvalitatiivne– nähtumuslik, subjektiivne ehk hindajast lähtuv

kvaliteet– subjektiivne vastavus ootustele-vajadustele, ühiskonnas ja kultuuris kujunenud stereotüüpidele, standarditele, ideaalidele ja aadetele, tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele. Omaduslik näitaja, mida saab hinnata- värv, maitse, sobivus, mugavus, vastupidavus

kvantiteet– koguseline näitaja, mida saab mõõta- pikkus, laius, raskus, sügavus, temperatuur

kõlbeline– vastavuses kirjutamata reeglite süsteemile, moraalile

kõlvatu– kultuuri (kirjutamata reeglite süsteem) ja moraaliga vastuolev. Kõlvatu käitumine on invaliidsuse tunnus

kõrvaltegevus– tegevus, mis loob eeldusi põhiprotsessi ladusaks kulgemiseks. Nt tootmis-ettevõttes raamatupidamine, kinnisvarahaldus, koristusteenus, personalihaldus

kõrvaltulemus– ootamatu või planeerimata tulemus

küsitlus– andmekogumise meetod. Küsitlusega kogutud andmete põhjal võib tuvastada vastajate struktuuri, aga ei saa midagi teada selle kohta, mida küsiti

latentne– varjatud, mitte kohe nähtav või avalduv

lektor– ettekandja, kes esineb eelnevalt kokkulepitud teemal

loendamine– ühikute kokku lugemine. Nt töötajate arv

looming– isiksuse arengu mehhanism, mille eelduseks on vabadus, kord ja korraaustus

looma– julgustükk, uue sobiva lahenduse väljamõtlemine. Vaprus eitada nii olemasolevat olukorda kui sobiva lahenduse puudumist

läbipõlemine– pikaajalisest pingest tekkinud kurnatuse tagajärg. Mitte ajutine väsimus või motivatsioonilangus, vaid sügavam pikaajaline seisund, mis võib kahjustada tervist (depressioon, ärevus, kroonilised haigused)

maatriksanalüüs– meetod, kus tegurid tabeli ridades ja veergudes on samad, hinnatakse, kuidas tegurid üksteist mõjutavad. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 11.1.11

maatrikssüsteem– juhtimisstruktuur spetsialiseerunud divisjonidega

majandus– suhtarvude süsteem, mis iseloomustab erinevate struktuuride paiknemist üksteise suhtes, nende funktsioneerimise- muutumise- arengu efektiivsust, intensiivsust ja otstarbekust

manipuleerimise objekt- inimene, kes ei ole ehedas valikusituatsioonis, kes peab täitma käske ja korraldusi, tegema vaid seda, mida kästud, kes ei ole harjunud ise mõtlema. Subjekti vastand

marginaalsus– sotsiaalne pinge, kus inimene ei suuda end määratleda, kes uues veel ei ole ja vanas enam ei ole. Nt emigrandid, immigrandid, kooli- või töökohavahetajad

massiteabesüsteem– ühesuunaline sõnumite väljasaatmise süsteem (ajalehed, televisioon, raadio, internet, kirjandus, kunst, sotsiaalmeedia)

materiaalne keskkond– keskkonna alaliik, mille alasüsteemid on loodus-, tehis- ja füüsiline keskkond

mittemateriaalne keskkond– keskkonna alaliik, jaotub vaimne, psüühiline ja sotsiaalne keskkond

meeskond– inimeste grupp, kus iga liige täidab enda ülesandeid ja loob ja hoiab ka teistele edu saavutamiseks eelduseid

meetod– töövahend või tööriist täpsete reeglitega, mille valdamist võib pidada meisterlikkuse mõõduks. Uurimise, õpetamise, andmetöötluse, puulõhkumise meetodid

meie-tunne– identiteedi alus, mis kujuneb ja püsib arvestades tavasid ja osaledes traditsioonides

metodoloogia– filosoofiline õpetus nende põhimõtete (printsiipide) kohta, mida oleks vaja tunda ja arvestada mistahes eluvaldkonnas orienteerumiseks, otsustamiseks, tegutsemiseks ja sellega kaasnevate tulemuste-tagajärgede prognoosimiseks, tuvastamiseks, hindamiseks. Nt metodoloogia põhimõtted on vaatepunktide paljusus, keskkond, tervis, isiklik vastutus, kompetentsus, kirjutatud ja kirjutamata reeglite arvestamine, tegevussüsteem, tunnetussüsteem. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 8.3

metoodika– meetodite kogum

mimpaatia– empaatia süvavorm, mis võib avalduda vihkamise või armastusena

mina-tunne– subjekti iseloomustav enesetunnetusele vastavalt kujunenud eneseteadvus

mobiilsus– ühiskonna üks karakterisikuid, liikumine nii füüsilises (maalt linna, riikide vahel) kui karjääri mõttes

modelleerimine- mudelite koostamine ja kasutamine, lihtsustamaks keerukama objekti vaatlemist (kindlas vastavuses teise objektiga). Mudeli väärtuseks on lihtsus, aga mitte selline lihtsustus, mille tõttu võib oluline kaotsi minna

moraal– kõlbeliste arusaamade süsteem; kultuuri funktsioon, mis on kujunenud läbi aegade tänu põlvkondade järjepidevusele ning korrastab inimeste hoiakuid ja suhtumist, suhteid, mõtteid ja käitumist

moraalne– kooskõlas aegade jooksul kujunenud kõlblusnormide ja väärtustega

moraalsus– moraalireeglite ja printsiipide (põhimõtted) austamine, kujunenud normide ja väärtuste tunnustamine

motiiv– inimeste liikumapanev jõud, sisemine soov tegutseda

motivatsioon– tulevikku suunatud inimest liikumapanev jõud, motiivide kogum

motiveerima– minevikus tehtu või toimunu põhjendamine, selgitamine, õigustamine

mudel– lihtsustatud käsitlus tegelikkusest

muutmine– ühiskonnas sekundaarne, mida tohib läbi viia üksnes siis, kui hoidmist vajavad tegurid kahjustada ei saa

mõistmine- oskus teise inimese tunnetamiseks

mõtestama– eeldus arusaamiseks, oskus mõtelda ja kogutud andmetele eri kontekstides tähendusi omistada

mõtlemine– looming, sobiva lahenduse leidmise viis, tee arusaamisele liikumiseks

mõtlemisvõime– võime määratleda ja piiritleda, eristada ja seostada, süstematiseerida ja klassifitseerida, analüüsida ja sünteesida, modelleerida ja ekstrapoleerida

mõttemudel– teooria, mille varal kujuneb kujutlus erinevatest kontekstidest ja selgub andmete tähendus

mõõtmine– kvantitatiivsete karakteristikute (nt pikkus, laius, kaal, sügavus) võrdlemine etaloniga

mäng– inimese üks põhitegevusi ja fundamentaalne isiksuseks kujunemise mehhanism ja sotsialiseerumise vahend. Mängul on kasvatuslik efekt vaid tõeses situatsioonis

müra– keskkonnareostus, inimest kahjustavad vaimsed, sotsiaalsed, psüühilised, kirjalikud, elektroonilised, suulised või füüsilised mõjurid

müüt– üliväärtus, mille paikapidavuse üle antud kultuuris ei ole sobilik vaielda

norm– kokkulepe, mida ei tohi (antud kultuuris). Norme (ei tohi) on mõistlik vaadelda dialektilise paarina väärtustega (peab), vabas ühiskonnas on kõik ülejäänu lubatud

nõelraviloogika– loogika, mille kohaselt toimub nõelravi, peaks sobima kasutamiseks ka ühiskonna modelleerimisel. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 11.3.3

nõunik– asjatundja, kes müüb enda aega ja aitab nõustataval saavutada kindlustunde mingis valdkonnas edukaks, iseseisvaks otsustamiseks. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 11

nägemisvõime– oskus vaadata, mis ei sõltu sellest, kuidas silmad võtavad, vaid rohkem sellest, kuidas pea võtab ja milline on mõtlemisvõime. Silmadega vaatamine on lihtne võrreldes süsteemide ja nende tähenduse nägemisega

nähtumuslik– kvaliteet ehk vastavus tarbijate vajadustele, kultuuris kujunenud stereotüüpidele, kehtivatele standarditele, ideaalidele, ja tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele

nähtus– staatiline seisund. Arusaamise eelduseks on oskus vaadelda käsitletavat objekti korraga faktina, nähtusena ja protsessina

objekt– see, millele keskendub subjekti (aktiivne alge) tähelepanu. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 2.9.1

objektiivne– subjekti tahtest sõltumatu

objektiveeritud situatsioon- stereotüüpide kogum ehk kultuuris fikseeritud arusaamad käitumiseks

olek– seisund või seisundi saavutamine mingiks ajahetkeks

olemus– nii nagu on; miski, mis tuleb välja funktsioonide süsteemide kaudu. Dialektiline vastand on nähtumus (kvaliteet)

olemuslik– mis puudutab või väljendab olemust, kajastub funktsioonide (objektiivsete kaassõltuvuste) süsteemi kaudu

olud– täpse ajalise piiranguta üldised ja institutsionaalsed võimalused

olukord– konkreetses ajas ja ruumis fikseeritud olek kui n-mõõtmeline ruum

ontogenees– organismi individuaalne areng elutsükli jooksul, alates viljastumisest kuni surmani. Ontogenees hõlmab kasvamist, arengut ja vananemist

organisatsioon– struktuur, mis koosneb inimestest või gruppidest, kes töötavad koos ühiste eesmärkide saavutamiseks. Organisatsioonidel on sageli kindel hierarhia ja reeglid

orientatsioon– arusaam õigest-valest suunast, kõlbelisest-kõlvatust mõtte- ja tundeviisist; otstarbekas suund käitumises

orienteerumine– funktsionaalse kirjaoskusega kaasnev oskus aru saada endast ühiskondlike süsteemide kontekstis ja ühiskondlike süsteemide seostest

oskamine– oskus teadmisi kasutada; väärtuseks on teadmiste- oskuste- arusaamise ühtsus, mitte vaid oskused eraldi

oskus– kujuneb harjutades ja kogedes, teadmisi reaalselt rakendades

otsingumäng- loomemeetod kindlate reeglitega. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 11.4.2

otsus- tahteavaldus või paratamatusega leppimise märk, mis iseloomustab eeskätt otsustajat, tema huvisid ja arusaamu, haritust ja informeeritust, ootusi ja hirme, aga ka aega ja ajastust, olusid, olukorda ja situatsiooni

otsuse täitmine– otsuse elluviimine, mis kulgeb kas eesmärgistatud (juhitud) või iseregulatiivse protsessina; kindlasti kaasnevad tagajärjed (mida me ei soovi), võivad tekkida tulemused (mida lootsime saavutada) ja kõrvaltulemused (ootustega kooskõlas ootamatud positiivsed mõjud)

otsustaja– subjekt, vastutaja

otsustamine– ainuke protsess ühiskonnas, mille läbi võivad kujuneda vastutustunne ja aktiivsus. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 11.2.6

otsust vastu võtma– etapp otsustamise ja otsuse täitmise vahel. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 11.2.2

paatilised seosed- antipaatia, sümpaatia, empaatia, kompaatia, mimpaatia, apaatia. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 3.3

palgalõks– Heido Vitsuri mõiste, kus madal palk ja puudulik infrastruktuur ei võimalda inimväärset elu, kuid olukorrast puudub rahuldav väljapääs (absurdisituatsioon)

paradigma– terviklik mõttemudel, mille kontekstis tekib tähendus kõigele muule

paradoks– tõde, mis näib valena; dialektiline vastand on demagoogia

pealisülesanne- ülesanne, mille inimene seab endale ise, et mõtestada oma olek ja püüdlused ning saavutada kuulumine arukate, vaimselt ehedate hulka. Pealisülesannet kantakse südames ja üldjuhul sellest ei räägita

perekonnaõpe– õpetus esmasest kasvukeskkonnast

personaalse vastutuse printsiip– põhimõte, kus otsuse tegija vastutab isiklikult otsusega kaasnevate tagajärgede, võimalike tulemuste ja kõrvaltulemuste eest. Ka otsustamata jätmine on otsus. Sünonüüm on isikliku vastutuse põhimõte

personal– asutuse või ettevõttega seotud töötajad või teenistujad, kes aitavad põhiprotsessil ladusalt kulgeda

pesaharidus- esimese 3 eluaasta vältel inimeses kujunev

petuühiskond– ühiskond, kus inimesel on Põhiseaduse järgi palju õigusi ja räägitakse, et nad on kõrgeima võimu kandjad, aga kus tegelikult ei ole võimalik neid õigusi kasutada. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 4. Dialektiline vastand on teadmistepõhine ühiskond

pinged– kujunevad subjektil juhul, kui tema kujutlus endast ja ideaalist (või vähemalt normist), milles ta end näha tahab, erineb oluliselt tegelikkusest

PISA test– meetod, kus kogutakse andmeid 9nda klassi õpilaste mõningate oskuste kohta. Nende andmete alusel ei saa teha järeldusi ei õpilaste hariduse ega arengutaseme, ei kooli, õppesüsteemi ega haridussüsteemi, ei õppe ega kasvatuse taseme kohta

poliitika– erakordselt vastutusrikas tegevus, kõigil ühiskonna regulatsioonitasanditel sihi- ja eesmärgipärase tegutsemise süsteem; isikute ja rühmituste eneseteostuse tee; omandi-, võimu ja õigussuhete reguleerimiseks mõeldud mõttekonstruktsioon. Poliitika ei ole vaid parteipoliitika, vaid oluline igas eluvaldkonnas.

prerogatiiv– õigused, mida ei delegeerita

primaarne– esmane

printsiip– põhimõte

prioriteet– mis on kõige olulisem. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 11.1.11

probleem– tunnetatud vastuolu subjekti peas. Saab kujuneda 3 eelduse korraga kehtimisel: milline on olemasolev olukord, milline on soovitav olukord ja kui ei ole ükskõik.

profaan– asjatundmatu isik, kes ei tea ega oska mitte midagi ning kes ei tea, et ta ei tea

professionaliseerumine- spetsialiseerumine, spetsialistide tööjaotus

programmiline õpe– ettekavandatud õpe

prospektiivne– tulevikku suunatud

protsess– ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste, etappide ja üleminekute järjepidev jada (otsuste ja nende täitmiste loogiliselt seotud ahel)

psühhiaatria– meditsiiniharu, psüühikahäirete äratundmine ja põhjustele leevenduse otsimine

psühholoogia– teadus, mille objektiks on psüühilised (inimese ajus toimuvad) protsessid, seisundid ja nähtused

psühhopaat– isik, kellele meeldib teistele liiga teha, valu ja kannatusi põhjustada, vajalikust ilma jätta, karistada, alandada, vastandada

psüühiline– keskkonna alaliik, mis jaguneb objektiveeritud ja subjektiveeritud situatsiooniks. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 3.2

põgenemine– sotsiaalne pinge, kus väljapääsuks valitakse eemaldumine füüsiliselt teise kohta, n-ö enda väljalülitamine või abivahendite, sh alkoholi ja teiste meelemürkide või asendustegevuste abil. Ka enesetapp võib olla põgenemine

põhiprotsess– see, mille läbiviimiseks on organisatsioon üldse rajatud. Kõik täiend-, kõrval- ja abiprotsessid loovad eeldusi põhiprotsessi ladusaks kulgemiseks. Näiteks tarbija rahulolu äriorganisatsioonis, isiksuse areng õppe- ja kasvatusorganisatsioonis

põlvkondade järjepidevus– protsess, mille käigus kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud seosed ning teadmised kanduvad edasi ühelt põlvkonnalt teisele

rahulolu– emotsionaalne seisund, mis sõltub eeskätt inimese kujutlusest, mida oleks vaja omada, vallata, hallata

rahva teenimine– võimuga kaasnev kohustus ja austav ülesanne, avalike ülesannete täitmine ja teenuste pakkumine, mis on suunatud üldise heaolu ja ühiskonna huvide edendamisele. Tegutsemine avaliku huvi teenimiseks.

rahvas– samal territooriumil (riigis, piirkonnas) elavad inimesed. Rahvaks on ka sama keele, elulaadi või religiooniga inimesed. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonised 4.0.1, 4.3.2, 4.4.1

rahvastik– inimeste kogum ehk inimpopulatsioon maakeral või mingil kindlal territooriumil – riigis, mingil mandril, piirkonnas või administratiivses üksuses. Rahvastikku iseloomustavad rahvuslik, vanuseline, sooline, tervislik, hariduslik jm struktuur, töökus, kriminogeensus, elulaad ja -stiil, elurütm ja -pinge, elujõud, dünaamika, integreeritus, sündivus, tervena elatud aastate arv, lootus, usk endasse ja tulevikku.

rahvaõpistu– kui ühiskonna- ja juhtimisalased õppetekstid oleksid olemas, tekiks võimalus, et inimesed saaksid kas või raamatukogudes, klubides, õppeasutustes neid lugeda ja uurida. Rahvaõpistutes saab arutada, kuidas üldse on, kuidas meil on, kuidas naabritel on, mis ja tänu millele on siin või seal hästi ja halvasti, puudu või ülearu – inimesed saaksid hakata mõtlema oma elu-olu mõjutavate tegurite süsteemi peale.

rahvus– inimeste etniline kuuluvus; identiteet, mille kujunemises on oma osa keelel, kultuuril, usul, ajaloolisel kogemusel, pärimusel jpm. Rahvus on enesemääratlus, millega subjekt tahab end siduda kuuluma teiste samasuguste hulka.

rahvuslik eliit– inimesed, kes suudavad ja soovivad teenida avalikku huvi; Vana-Kreeka ideaal, mille poole ühiskonna liikmed püüdlesid. Vt. „Elanikust kodanikuks“ joonis 1.8.1

reegel– kirjutatud või kirjutamata käitumise stereotüüp, mida peetakse mõistlikuks ja mille eiramine võib kaasa tuua ebameeldivuse, karistuse või halvakspanu

     –kirjutamata reegel- kultuuriseosest tulenev ametlikult dokumenteerimata tava, komme, traditsioon või kõlbelise käitumise põhimõte, mille järgimist konkreetses kultuuris mõistlikuks peetakse. Kirjutamata reeglid võivad mõjutada 60% inimese käitumisotsustest. Põhikaitseks ühiskonnas on kõlbeliste arusaamade süsteem ja sotsiaalne kontroll, mida inimesed teostavad üksteise suhtes. Vt. „Elanikust kodanikuks“ pt 5

     –kirjutatud reegel- ühiskonnaseosest tulenev ametlikult kirja pandud ja dokumenteeritud norm või seadus, mis reguleerib käitumist ja tegevusi. Kirjutatud reeglid võivad mõjutada 10% inimese käitumisotsustest. Vt. „Elanikust kodanikuks“ pt 4.

reema– mõttesisu; sõnum, mida proovitakse edastada, mida käsitatakse ning mida proovitakse saavutada. Vt. „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.0.2

refleksioonivõime – inimese arengutaseme näitaja, oskus ennast asesõnade abil väljendada. Vt. „Elanikust kodanikuks“ pt 9.2

regulatsioonitasand- ühiskonnas eristatav tasand, mille arvestamine võimaldab aru saada sõnade tähendusest ning vastuolude põhjustest. Vt. „Elanikust kodanikuks“ pt 7.2

reguleeritav süsteem– kõik, mida inimesed saavad valmistada ning mis vajavad funktsioneerimiseks inimese juhtimisotsuseid. Näiteks liiklusvahendid nagu auto, lennuk, traktor

reliaablus- uuringu või mõõtmise usaldusväärsus ja stabiilsus määratletus ja piiritletus. Reliaablus näitab, kui järjekindlalt annab meetod samu tulemusi korduvates katsetes

religioosne tunnetus- kaasneb võime näha kõiksust ja igavikulisi seoseid, seda, mis on ratsionaalselt hoomamatu. Kõik, mis seondub sõnada „usk“. Usk iseendasse, teistesse, hakkamasaamisse, õigel teel olekusse, jumalasse

reproduktiivne frontaalõpe– õppemeetod, kus teadmisi edastatakse auditooriumi ees traditsioonilise loengu või õpetaja-keskse lähenemise kaudu; minevikust lähtuvate tekstide kordamine. Õpetamine, kontrollimine, hinnete panek

ressurss– materiaalsed või mittemateriaalsed varud, mis vastavate tingimuste olemasolul kasutatavaks muutuvad. Ressursi olemasolu võib olla tingimuseks teiste ressursside kasutamisel. Näiteks aeg, teadmised, raha, maavara, tehnika võivad olla nii ressurss kui tingimus teiste ressursside kasutamiseks

retrospektiivne- minevikku vaatav või sellest lähtuv

retsipient– vastuvõtja. Vt. „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.0.2

riigikahjur– igaüks, kelle tegevuse tagajärjed (nii otsuste täitmise kui otsustamata jätmise) võivad tuua riigis kaasa korvamatuid tagajärgi

riigireetmine– igasugune teadlik tegevus riigi ja rahva tuleviku kahjustamiseks. Riigireeturid on isikud, kes ise kahjustavad või kelle hoolimatuse tõttu mistahes ettekäändel kahjustatakse emakeelt, loodust, kultuuri ja riiklikku iseseisvust

riik– makrokeskkond, mis on korrastatud ühest küljest kultuuriseostega, teisest küljest kirjutatud reeglitega. Riigil on administratiivne struktuur ja olenevalt riigikorrast ka põhiseadus ning sellega kooskõlas olev seadustik; on kohtuvõim, seadusandlik võim ja täidesaatev võim. Samas on riik institutsionaalne süsteem, mis funktsioneerib, muutub ja areneb või hääbub. Teenib ja õnnestab oma rahvast või funktsioneerib rahva arvel. Vt. “Elanikust kodanikuks” pt 4.3

rikkus– vara, ressursside või väärtuste kogus, mida subjekt võib oma suva järgi kasutada. Rikkus võib olla materiaalne (nt raha, kinnisvara) või mittemateriaalne (nt kultuurilised või intellektuaalsed varad). Aineline moodustab vaevu veerandi rikkuse problemaatikast. Vt. „Elanikust kodanikuks“ pt 13.1

ringkaitse- kaitsemehhanism, kus grupi liikmed kaitsevad üksteist väliste ohtude eest, toetades ja kaitstes üksteise huve. Kui kaitstakse oma saamatust ja ebakompetentsust, võib ringkaitsest kujuneda ühiskondliku stagnatsiooni ja taandarengu põhjus

roll– sotsiaalne või kultuuriseostest tulenev positsioon, millega kaasnevad teatud ootused ja kohustused. Rollid määratlevad, kuidas indiviidid peaksid teatud olukordades käituma. Vt. „Elanikust kodanikuks“ pt 1.5

rolli-identiteet- samastumine kultuuris kinnistunud stereotüübis olemisega

rollikonflikt– vastuolu vastandrollis olijaga.  Oluline on tunda mitte ainult ennast ja oma rolle, vaid ka neid ja nende rolle, tänu kellele on võimalik olla oma rollis. Rollikonflikt ühiskonnas võib kaasa tuua revolutsiooni või ka muid massilisi repressioone ja verevalamisi. Rollikonflikt perekonnas võib põhjustada lahutuse, ettevõttes streigi jpm. Vt. “Elanikust kodanikuks“ pt 3.3

saastama– teadlikult kahjustama keskkonda

salastama– varjama. Põhjendamatu autoriteedistruktuur püsib tänu salastamisele, demagoogiale ja propagandale, selle tagajärjeks on bürokraatia ja bürokraatide kontrollimatu vohamine

sallivus– avatus. Sallida võib seda, mis on kõlbeline ja kooskõlas Põhiseaduses sõnastatud aadetega. Sallimine või leppimine nagu ka muutmine pole eesmärgid; eesmärgiks saab olla elukeskkonna hoidmine või uus, kvalitatiivselt täiuslikum olek, mis saavutatakse tänu uuendustele

seadus– ühiskonna kontekstis kirjapandud kirjutatud reegel. Tegutseb inimene kui isiksus, mitte seadus, struktuur või ettevalmistus

     – fundamentaalne seadus– kõige aluseks olevaid ehk fundamentaalseid seaduseid, mida oleks vaja teada ja tunda, on 3 liiki: loodus-, ühiskonna- ja mõtlemisseadused ehk loogika

seaduspärasus– seadused avalduvad seaduspärasuste kaudu; omandavad tähenduse kontekstis, sõltuvalt vaatenurgast võib tähendus olla sootuks erinev. Ühiskonnaseadused, loodusseadused ja mõtlemisseadused on objektiivsed ja ilmnevad seaduspärasustena, neid tuleb tunda ja nendega tuleb arvestada

seisund– n-mõõtmeline ruum, mis tuleb saavutada mingiks tähtajaks subjekti tahtelise tegutsemise abil

sekundaarne– teisejärguline

side– vastastikune informeeritus, kus subjekt on teadlik olulistest inimestest ja nemad omakorda on teadlikud subjektist

sidustamine- koostööeelduste loomine; et kokku viia erinevaid süsteeme, et nende koostoime pinnalt võiks välja kasvada suurem potentsiaal kui üksikutest komponentidest kunagi tekkida saaks

sidusus– seostatuse seisund. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 4.3.2. ja 13.0.1

sihipärane tegevus– ilma ajalise raamita otstarbekas suunas tegutsemine, nt kasvatusprotsess

siht– subjekti kujutlus otstarbekast suunast, millel oleks vaja olla kogu aeg

situatsioon– psüühiline keskkond, jaguneb objektiveeritud (väliste kultuuri stereotüüpide kogum)  ja subjektiveeritud (kuidas inimene arvab end ise olevat). Subjektiveeritud situatsioonid:

 – absurdne situatsioon– kui tundub, et rahuldavat väljapääsu ei ole; iga tegevuse või tegevusetusega võib olukord minna hullemaks

 – ekstreemne situatsioon– äärmuslike tingimustega olukord, mis erineb tugevalt tavapärasest ja võib nõuda kiireid või ebaharilikke lahendusi. näiteks looduskatastroof, lahing, avarii, tulekahju

  –labiilne situatsioon– ebastabiilne, muutlik või kõikuv olukord, kus tingimused võivad kiiresti muutuda ning mille puhul on raske ette ennustada sündmuste kulgu

 – mänguline situatsioon- kui on näha, et inimesed pingutavad mulje jätmiseks, mõtlevad ühte, räägivad teist ja teevad kolmandat

 – probleemne situatsioon– inimene tunneb, et tal on mure ja leiab lahenduse, ent veel pole õnnestunud leida teed parima lahenduseni jõudmiseks

 – rahulik situatsioon– inimene tunneb, et tavad- kombed- traditsioonid toimivad kindlalt ja liigseks muretsemiseks põhjust ei ole

 – valikusituatsioon- otsustamise fundamentaalne eeldus; tundemärgid: on vähemalt üks alternatiiv, võimalus lisada alternatiivse, kõne all on tähtis küsimus (vajab pingutamist ja keskendumist), inimene on veendunud, et on kaitstud (keegi ei ahista, karista parima alternatiivi valimise eest)

 – tõene situatsioon- inimene tunneb, et see, mida tehakse, on selge, kindel, ehe ja selle tulemustest sõltub palju; järelikult tuleb pingutada, suhtuda tõsiselt igasse detaili ja tervikusse, loobuda segavast

 – stabiilne situatsioon– inimene tunneb, et tema meelest püsib kõik nii nagu koguaeg on olnud, ei pea muretsema sellepärast, missuguseks olud, olukord või situatsioon võivad muutuda; see pole stagnatsioon, kuna muudatused on kõigile arusaadavad

 – sundsituatsioon– inimene tunneb, et valikuvabadust ei ole; kui on selge, et tuleb teha, mida on kästud, siis kui kästud ja kuidas kästud. Otsustamises osalemine ei ole võimalik, järelikult ei ole võimalik ka vastutada

sotsiaalne– suhted ja suhtetoimed

sotsiaalne kontroll– üksteise suhtes teostatav kontroll, kirjutatud ja kirjutamata reeglite täitmise üle

sotsiaalne pinge– olukord, kus olemasolev ja soovitud seisund ei lähe kokku ning mille tagajärjel tekivad inimeses kas apaatia, põgenemine või agressiivsus

sotsiaalpsühholoogia- inimeste seosed mikrokeskkonnas, nt koostöö, konfliktid, sümpaatia, antipaatia, pere, sõbrad

sotsiaalse juhtimise subjekt– inimeste grupp, rahvas, kes peaks olema niipalju haritud, informeeritud ja kogenud, et kodanikena osaleda arutlustes, otsustamises, otsuste sellises täitmises, mida saaks avalikult mõistlikuks pidada

sotsialiseeruma- konkreetsesse kultuuri sisenemine; alaliigid on integreerumine (säilivad oma kultuuri tavad, kombed, traditsioonid ja omandatakse ka uued) ja assimileerumine (oma juurte hülgamine, teise kultuuri stereotüüpide omaksvõtmine)

sotsioloogia– inimeste seosed makrokeskkonnas, nt kultuur, ühiskond, kommunikatsioonisüsteem

sotsiogramm– mudel grupi struktuurist ja inimeste suhetest grupis, kui on soov tuvastada, kes on liider, kelle seisukohti arvestatakse, kes kellesse kuidas suhtub. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.0.3

sotsiomaatriks- sotsiogrammi alusel koostatud maatriks suhete ja suhtetoimete hindamiseks. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.0.4

sotsiomeetria– meetod suhete ja staatuse väljaselgitamiseks grupis

sotsiopaat- psühhopaat, kes naudib inimgruppidel kannatuste põhjustamist; kes pürib võimule ja ei pea rahvale tekitatud kannatusi millekski

spetsialist- kõrge kvalifikatsiooniga oskustööline (teostaja); orienteerub mingis kitsas valdkonnas täpselt ja põhjalikult

staatika– nähtus, ilma ajateljeta. Nt ettevõtte bilanss ja kasumiaruanne

stereotüüp– arusaamad käitumise kohta erinevates oludes, olukordades ja situatsioonides konkreetses kultuuris

stress– ülepingest põhjustatud seisund, tervislik hälve

stiil– meistri tunnus, äratuntav väljakujunenud isikupära, eriline mõtlemisviis

stimuleerima – välise teguri abil ärritama; võib mõjutada motivatsiooni ehk sisemist soovi tegutsemiseks

stohhastiline– tõenäosuslik

straat– ühiskonnakiht

stratifikatsiooniindeks- mudel straatidest ühiskonnas

struktuur– paiknemine üksteise suhtes

stsenaarium– mudel võimalikest sündmuste jadast; tavaliselt koostatakse optimistlik (roosa), keskmine (roheline) ja pessimistlik (must) stsenaarium

subjekt– aktiivne alge, otsustus- ja vastutusvõimeline isiksus või inimeste grupp. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 1.4

subjektiveeritud situatsioon– see, milles inimene arvab end olevat

subjektiivne– inimese tahtele alluv

subordinatsioon- teenistuslik allumine, korrana fikseeritud teadmine, kes mille eest vastutab, kes võib anda kellele korraldusi ja kes peab kellele aru andma saavutatud tulemuste ja tulemustega kaasnenud tagajärgede kohta

suhe– kahe või enama osapoole vaheline seos. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.1.2

suhtetoime– inimese käitumise, mõtlemise, reaktiivse hoiaku muutus tänu suhtlemisele

suhtlemine- kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus, mis võimalik vaid kahe subjekti vahel. Dialektiline vastand on kohtlemine. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.0.1

suhtlusõpe– õpe kommunikatsioonist, interaktsioonist, informeerimisest ja füüsilisest mõjutamisest, et aidata aru saada erinevatest seostest. Perekondlikud, kogukondlikud, ametkondlikud, erakondlikud, piirkondlikud, formaalsed (ametialased), mitteformaalsed, avalikud ja varjatud, kohustuslikud ja vabatahtlikud seosed. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 9.2.1

suhtumine– seisukoht või arvamus kellegi või millegi suhtes

sundtegevus– kohustuslik tegevus, mille puhul valikut pole, kuna vastutustunne ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise, siis läbi sundtegevuse saavad ülesanded- kohustused küll kuidagimoodi täidetud, ent rõõmu ja sünergia asemel kujunevad väsimus, trots, hoolimatus, apaatia, sh võõrdumine ja võõrandumine

surrogaat– aseaine. Nt narkootikumid või alkohol hästitundmiseks, näimiseks mõeldud tegevused

suveräänsus– iseseisvus

SWOT-analüüs– kirjeldamise vahend, mis loodi ÜRO abiprogrammina madala tasemega riikide ja rahvaste aktiveerimiseks, et neid julgustada ja äratada. Selliste andmete kogumiseks, mille põhjal võiks järeldusi teha ja ettepanekuid teha, SWOT ei sobi

sümpaatia– poolehoid, meeldivus

sündimus– sündivuse protsessi statistiline üldistus

sündivus– rahvastikuprotsesssi karakteristik, elukvaliteedi ja kindlustunde funktsioon (objektiivne kaassõltuvus)

sündroom– tunnuste kogumi koosmõju

sünergia– psüühiline potentsiaal, mis kujuneb vastastikuse rikastamise protsessi tulemusena; koostöö kõrgeim tase

süsteem– tervik, mis koosneb osadest, alasüsteemidest ja elementidest; oluline on hoomata süsteemi struktuuri, funktsioone ja kvaliteeti, ning kas tegemist on isereguleeruva või reguleeritava süsteemiga

  – metasüsteem– kõrgema taseme süsteem, mille kontekstis tekib vaadeldavale süsteemile tähendus. Nt inimene perekonnaliikmena, sõbrana, kolleegina, naabrina, kliendina

  – supersüsteem– kõrgema taseme süsteem, mille kontekstis tekib metasüsteemile tähendus. Nt Eesti riik NATO, EL, ÜRO kontekstis

  – süsteemielement- süsteemi algosake, milles peegelduvad süsteemi kõik teised osad ja elemendid. Nt rakus sisalduv DNA, inimese käitumise episood tema tegevussüsteemis

süsteemi osa– väljavõte süsteemist, mehhaaniliselt eristatav tükk. Nt inimese sõrm, kooli klassiruum, lehekülg raamatust

süsteemsus– tegutsemise põhimõte, kus vaadeldakse osasid, alasüsteeme, elemente ja süsteemi metasüsteemide ja supersüsteemide kontekstis

süstematiseerima- mõtlemismeetod süsteemi elementide liigitamiseks konkreetsel alusel. Kui süstematiseerimise alus muutub, siis liigitus muutub. Nt inimesed pikad ja lühikesed, heleda peaga ja tumeda peaga, naised ja mehed, noored ja vanad

tabu- ülikeeld, mille üle mingis konkreetses kultuuris ei peeta mõistlikuks vaielda. Dialektiline paar müüdiga (ülinorm). Nt kristlikud 10 käsku on enamikus tabud, mis moodustavad euroopaliku kultuuriruumi alused

tagajärg- iga otsuse täitmisega kaasnev negatiivne mõju. Nt tootmise puhul materjali kulu, energiakulu, masinate amortisatsioon, keskkonna kahjustamine, jäätmete tekkimine, praak. Tagajärgede ettenägemine, äratundmine ja meetmete süsteem nende leevendamiseks ja kompenseerimiseks on kvaliteetse otsuse hädavajalik osa

tagakuju – isik, nähtus, toimimisviis, ese vm., mille jäljendamist välditakse, mille järgi ei tuleks käia

tagasiside- koos edasisidega on protsessi karakteristik; andmete kogumine, võrdlus soovitud seisundi poole liikumisega ning vajadusel järgmiste otsuste korrigeerimine

tagasisidestama- inimene võrdleb tegelikult väljatulnut sellega, mida ta saavutada tahtis, hindab tulemust ja oma tegevust ning vajadusel korrigeerib järgmiseid otsuseid

talent- väärindatud anne, nõutava taseme saavutanud anne

tava- arusaamad, mille kohaselt igapäevaelu kulgeb, alates toiduvalmistamisest ja pesemisest aiapidamiseni välja. Tavade järgimisega rõhutab inimene oma kultuurikuuluvust. Nt poiste sinine ja tüdrukute roosa riietus

teadmine- vahetu kaemuse, loogilise tuletuse, uuringu või ekspertide kaudu kujunenud mõttekonstruktsioon kui uskumuse, oletuse või hüpoteesi kinnitus või eitus; adekvaatne kirjeldus, hinnang või järeldus mingi objekti kui inimese või inimkoosluse, asja või nende kogumi, nähtuse ja protsessi või nende omaduste, seoste või tähenduste kohta. Õppides võib saada teadmisi, tänu millele saab koguda uusi teadmiseid, oskuseid, tärgata huvi jm. Väärtus pole mitte teadmine, vaid teadmise, oskamise (oskus teadmisi kasutada) ja arusaamise (kontekst, millal on teadmise kasutamine kohane või kohatu) ühtsus. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 9.1.5.

teadmistepõhine ühiskond- dialektiline vastand on petuühiskond. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 4.0.4

teadmusühiskond- sünonüüm teadmistepõhisele ühiskonnale. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 4.0.4

teadus- algab siis, kui asetatakse küsimus funktsionaalsete ja kausaalsete (kaassõltuvuslike ja põhjuslike seoste) süsteemi ja selle toimete kohta. Ehk asutakse avastama seoseid, mille põhjal saab vastata küsimusele „miks“

teaduslik uuring- tegevus, mille käigus sõnastatakse probleem, tuvastatakse faktid ning tuletatakse tulemustele tuginevad ettepanekud ja soovitused. Küsitlus ei ole uuring, vaid andmekogumise meetod. Ühiskonnaalaseid teaduslikke uuringuid on vaja vaid põhjendatud autoriteedistruktuuri korral. Vaid teadusliku uuringu läbi saavad kujuneda õppejõud. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 8.2.1

teadvus- kujuneb vastavalt tunnetusele. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 1.4.1
  – eneseteadvus- ehk mina-tunne kujuneb vastavalt enesetunnetusele
  – grupiteadvus- ehk meie-tunne kujuneb vastavalt grupitunnetusele
  – kultuuriteadvus- ehk identiteet kujuneb vastavalt kultuuritunnetusele
  – ühiskonnateadvus- ehk kodaniku-tunne kujuneb vastavalt ühiskonnatunnetusele

tegevussüsteem- inimese tegevused moodustavad tegevussüsteemi, mille igas tegevuses peegelduvad ka teised tegevused. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 7

tekst- on tähendusega märkide ja sümbolite lineaarne mõtestatud kogum

teooria- mõttemudel

terminoloogiline- ontoloogia ehk sõnade ja mõistete tähendus

tervis- füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsuse seisund, mitte ainult haiguste või vaeguste puudumine. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 2.4

terviseõpe- õpe, kuidas tunda ja hoida nii enda kui teiste tervist ja tervisetegureid. Tervise arvel ei tohi tegutseda

tingimused- vajalikud eeldused mingi ressursi kasutamiseks. Nt oskus ja arusaamine on tingimused teadmiste kasutamiseks; maavara kasutamiseks on tehnoloogia ja tehnika.

toimed- tegelik mõju. Nt valu puhul pole vaja mitte tabletti, vaid tabletis olevat toimeainete toimeid

traditsioon-  sellised sündmused, mida korratakse regulaarselt teatud tähtpäevadel, ja mis toimuvad üsnagi täpselt nii, nagu ette nähtud ja oodatud. Jaanipäev ja vabariigi aastapäev, see, kuidas neid tähistatakse, on traditsioon. Traditsioon püsib juhul, kui inimene üsna täpselt teab, mis teda ootab, ning on ka parasjagu põnev, sest alati on ka midagi uut ja erilist. Seetõttu traditsioonid ei väsita ega tüüta.

triaad- kolme subjekti suhe. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.1.2.

trialektika- ruumiline mõttemudel; oluline pole üks või teine või kolmas komponent, vaid kõige kolme üheaegne arvestamine. Rääkida võib ühest või mitmest, aga peas mõttemudelina peaks kujunema ruumiline (trialektiline) mudel. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 2.11.2

trialoog- kolme subjekti suhe, seal on vähemalt 24 omavahelist seost. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.1.2.

tulemus- on soovitud ja prognoositud, ootustega kooskõlas, võib kaasneda konkreetse otsuse täitmisega (kindlasti kaasnevad tagajärjed ja võivad tekkida kõrvaltulemused). Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 11.2.5, 11.2.6

tunnetus-  tegelikkusest pildi loomine, mille oluliseks eelduseks on tunnetussüsteemi valdamine. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 8. Tunnetust on vaja, et edasi- ja tagasisidestada otsuseid ja protsesse, koguda usaldusväärseid andmeid, muuta andmed kasutatavaks infoks

tunnetuslik ebakõla- kognitiivne dissonants, psüühiline tasakaalust väljas olek. Tasakaalu võib purustada mõtlematu tegu, ka pealesunnitud tegu, teiste ahvatlus ja enda aplus, nõrkus, hoolimatus, ka eksitus. Tunnetuslikku dissonantsi tunneb inimene psüühilise pingena, mis tekib kahe või enama teadmise või tunde põrkumisel. Nt vääritu teo puhul on psüühilise tasakaalu (homöostaas) taastamiseks mitu võimalust- karistada saamine, andeks palumine, kognitiivne dissonants (katse veenda ennast ja teisi, et tegu polnudki vääritu). Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 2.5.

tunnetussüsteem-  kujunemine algab juba enne sündi. Tunnetusteed: argine, intuitiivne, teaduslik, filosoofiline, kunstiline, religioosne. Iga tunnetustee abil on võimalik näha midagi, mis teiste tunnetusteede abil ei paista. Igas tunnetustee elemendis peegelduvad ka kõik teised tunnetusteed, seetõttu kui mõnda tunnetusteed ignoreerida või mitte vallata, siis arusaamine konkreetses kultuuriruumis võib osutuda võimatuks. Tunnetussüsteemi dominandid võivad elu jooksul muutuda, kuid kõik elemendid toimivad kogu aeg. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 8.

tunnetusteooria- filosoofia haru (kr gnoseoloogia), tervikuna vormistatud õpetus inimese ja tema keskkonna kohta. Hõlmab: tunnetuse võimalikkust, suhet reaalsusega, allikaid, printsiipe ja meetodeid

tähendus- kujuneb kontekstis (inimeste, tegevuste, asjade, tekstide, sündmuste jne tähendused, neile antud hinnangud, nende kohta tehtud järeldused jms). Selleks, et aru saada, tuleks osata leida võimalikult palju vaatepunkte, igast vaatepunktist nähtav võib olla õige, kuid vastuolus mõne teise vaatepunktiga.

tähtaeg- kindel ajahetk, milleks mingi toiming peab olema tehtud või tulemus saavutatud. Vajalik pole mitte ainult tähtaeg, vaid tähtaja, kvaliteedi ja kvantiteedi ühtsus. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 2.10.2

täiendusõpe- koolitus oma taseme hoidmiseks või tõstmiseks. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 9.1.7

täitja- subjekt, kes viib ellu, teostab, teeb ära (töö tegija)

täitmine- töötamine, ära tegemine, otsuse elluviimine. Täitmisele eelneb otsus, täitmisega kaasnevad alati tagajärjed, võivad tekkida tulemused või kõrvaltulemused. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 10

töö- tegevus, mille tulemusel valmib tarbimisväärtust omav produkt, teenus või keskkonna korrastamine. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 10

tööline- teostaja, täitja ehk isik, kes teeb (sageli füüsilist) tööd (toodab, korrastab keskkonda, teenindab)

töötaja- mingile ametikohale määratud isik, formaalne staatus

töötingimus- kõik see, millest sõltub tööks vajalike ressursside kasutamine

tööõpe- meetod rahuldavaks tööalaseks ettevalmistuseks. Väärtuseks pole mitte õpe, vaid õppe, kogemuse ja kasvatuse ühtsus

tünnilauaseadus- printsiip, mille kohaselt tünni ükski laud ei saa olla teistest tähtsam, kui kasvõi üksi laud on katki või puudu, siis tünni ei ole. Tünn on süsteemse mõtlemise mudel

tüviteadmine- teadmised fundamentaalsetest seadustest (loodusseadused, ühiskonnaseadused, mõtlemisseadused) ja nende avaldumise seaduspärasustest

ulatekst- tekst, mille sisuks on kuuldused, demagoogilised avaldused; teadlikuks eksitamiseks, petmiseks ja vale peitmiseks mõeldud jutt

ulatus- laia hulga haaramine (plaat). Kvalitatiivne karakteristik, üks süsteemi hindamise kriteeriume, kõrvuti koos sügavusega (polt). Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 9.1.6

unistus-  võimaliku ja võimatu piiril asuv kujutlus soovitavast lähemast või kaugemast tulevikust. Soov, mis on nii suur ja kauge, et kasulikum on see hoida salajas, kanda hinges ja loota, et ehk kunagi kuidagi õnnestub leida võimalusi selle kujutluse realiseerumiseks. Unistus saab muutuda eesmärgiks vaid siis, kui on võimalik leida vahendid eesmärgi tähtaegseks saavutamiseks. Unistused on vajalikud, aga unistamine võib kujuneda ajaraiskamise viisiks.

usk- süvatunne, veendumus, et midagi on kindlasti õige või vale, toimus kindlasti nii või teisiti, olenemata sellest, mida teised arvavad  teadvat ja uskuvat ning räägivad. Usk kujuneb veendumuseks väärate faktide, arvamuste, hinnangute, järelduste jms kummutamise teel. Usk võib kujuneda kognitiivse dissonantsi ületamise tulemusel, aga ka moraali, kultuuris kujunenud tõekspidamiste, terviklike mõttekonstruktsioonide (religioossete süsteemide, ideoloogiliste õpetuste) omandamise toimel.

uskumus- kujutlus võimalikkusest; selle võimalikuks pidamine, mille kohta teadmist ei ole, aga ei ole ka alust arvata teisiti, olenemata sellest, millised on teiste arvamused, uskumused ja muud kujutlused

uurimine- tegevus avastamaks, sõnastamaks ja avalikustamaks probleemi põhjused, vastuolu põhjuste süsteem. Uurimise objekt on probleemid (tunnetatud vastuolud olemasoleva ja soovitud olukorra vahel). Tegelikkust saab kirjeldada, uurida saab vaid probleeme.

uuring-  uuringu objektiks on probleem ja uuringuga on vaja tuvastada probleemi tekke, püsimise, süvenemise-laienemise põhjuste süsteem. Uuringule eelneb kirjeldus. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 8.2.  Küsitlus ei ole uuring, vaid andmekogumise meetod. Uuringus tuleb andmeid koguda mitme erineva meetodiga.

vaatepunkt- millegi nägemiseks tuleb leida küllalt palju vaatepunkte, et näha kõike võimalikult igakülgselt, nii staatikas kui dünaamikas. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 0.3.1. Ühest vaatepunktist nähtud pilt võib olla õige või väär, aga ei saa olla küllaldane

vabadus- aade, ideaal, unistus, mille nimel on läbi aegade võideldud, elu antud, ületatud kõikvõimalikke raskusi. Vabadusega kaasneb kohustus vastutada õiguse kasutamisega tekkivate tulemuste ja tagajärgede eest. Isiksuse arengu mehhanismiks on looming, loomingu eeldus on vabadus, vabaduse eelduseks on kord ja korraaustus.

vahend- ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused. Eesmärgi saavutamiseks ja sihil püsimiseks on subjektil vaja vahendeid, vastasel juhul on tegemist pelgalt unistusega. Miski saab muutuda vahendiks vaid eesmärgi suhtes.

vaimne- väärtused ja normid, müüdid ja tabud, voorused, aated ja ideaalid, hoiakud ja suhtumised, kõlbelise käitumise alused (moraal)

vaesus- subjekti võimetus antud oludes ja olukorras hakkama saada, hinnang subjekti olekule ja potentsiaalile. Olenevalt vaatepunktist võib vaesus olla ja paista pikka aega kestnud ebaõiglaste suhete (õigusliku, poliitilise, ideoloogilise, kultuurilise jm regulatsiooni) tagajärg. Vaesuse tegurid vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 13.1.1

valdamine- tegevus , kus subjekti tähelepanu all on mittemateriaalsed väärtused, vajalik on valdamise ja kasutamise ühtsus. Õigusteaduses on valdamise mõiste omandi tähenduses – valdan õigusi, patenti, kaubamärki. Psühholoogias, sotsiaalpsühholoogias ja sotsioloogias on valdamine intellektuaalne olek – näiteks valdab keeli, teadmisi, suhteid, masinat (nt rallisõitja valdab masinat kogu keha ja olekuga – näeb, kuuleb, tunneb vibratsiooni ja vedrustust). Üks asi on keelt vallata, teine asi on rääkida ehk keeleoskust kasutada. Teadmiseid tuleb vallata süsteemselt.

valgustatus- iseseisev mõtlemisvõime, intellektuaalse ja vaimse arengu tase

valiidsus- sõnad, teod ja mõtted kattuvad

valimised- ideaalis protseduur eelistusotsuse kujundamiseks valikusituatsioonis, mitte vaid pelk hääletamine. Valimised saavad toimuda vaid siis, kui on neid, keda saaks ja võiks valida, st inimesi, kes saavad aru, et võim ei ole privileeg, vaid raske koorem, ja võimuga kaasneb suur vastutus. Valitu peab suutma hoomata riiki tervikuna ning inimest ja kõiki inimkooslusi, elu ja elukeskkonda. Ta peab olema valmis ausalt pühenduma, st kohuse- ja vastutustundlikult teenima, hoidma ja kaitsma oma rahvast. Valimised on võimalikud, kui rahvas adub, et valimisõigusega kaasneb igal inimesel reaalne, tõene, päris vastutus riigi tuleviku eest ja Vabariigi Valimiskomisjon korraldab valimised kooskõlas Põhiseadusega, õigel ajal ja kooskõlas § 60, mille järgi peavad valimised olema üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased. Valimiste toimumise eeldused vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 4.4.2.

valitsemine- tegevus, kus subjekti tähelepanu objekt on inimene ja eelduseks on allumine. Vajalik on saavutada kord ja korraaustus, läbi allumise. Juhtimise objektiks on protsessid, mida viivad ellu inimesed tänu valitsemisele.

valmidus- valmisolek, valmis on vaja olla kõigeks selleks, mis tõenäoliselt hakkab lähemas ja kaugemas tulevikus juhtuma. Nt kodanikuna on oluline olla valmis aktiivselt ja vastutustundlikult tegutseda ühiskonna- ja kultuurielus, s.o kuidas saab kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks, isiksuseks, kes on suuteline iseseisvalt orienteeruma, mõtlema, analüüsima ja sünteesima, otsustama ning nii üksi kui ka kollektiivselt tegutsema; mitte olla ja jääda manipuleerimise objektiks, keda lükata ja tõmmata. (Vt ka joonis 1.6.1.)

valmisolek-  Vajalik seisund kvaliteetsete otsuste tegemiseks ja täitmiseks. seisund, mis tuleb saavutada, selleks et olla valmis orienteerumiseks, osalemiseks ja toimetulekuks kõigis nendes protsessides, mis elus ette tulevad. Nt haritus on vaid üks valmisoleku komponent.

vanus- bioloogiline vanus on elatud aastate arv

  -sotsiaalne vanus- sotsialiseerituse aste

  -vaimne vanus-  küpsusaste

vastandroll- hädavajalik on tunda vastandrolli, sest oma rollis saab õnnelik olla vaid siis, kui luua vastandrollis olijale eeldused tema rollis olemiseks. Vastandrollid on näiteks õpetaja-õpilane, müüja-ostja, arst-patsient, perekonnas naine-mees, lapsed-vanemad, ülemus- alluv, otsustaja- täitja

vastutamine- kohustus isiklikult vastutada oma õiguste kasutamisega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest. Õigused, kohustused, vastutus peavad tasakaalus olema.

vastutus- normaalses ühiskonnas kaasneb koos positsiooniga, ametikohaga, rolliga, õigusega otsustada. Vastutus kaasneb ametikohaga, vastutustunne kaasneb eheda otsustamisega valikusituatsioonis (vastutustunne ja vastutus ei ole sünonüümid). Õigused, kohustused ja vastutus toimivad koos, vastastikuses seoses. Vastutuse liigid:

• Üldinimlik vastutus, mis on määratletud ja piiritletud inimeseks olemisega (mitteformaalne vastutus)
• Kultuurist, selles fikseerunud väärtuste ja normide, vooruste, müütide ja tabude arvestamisest tulenev vastutus (vt nt 10 käsku; kirjutamata reeglid ehk mitteformaalne vastutus)
• Eriala, kutse ja ameti, rolli ja staatusega kaasnev vastutus (nii formaalne kui mitteformaalne vastutus)
• Juriidiline vastutus, mis kaasneb ühiskonnas kehtivate õigusnormidega (formaalne vastutus)

vastutustunne- ainuke viis vastutustunde kujunemisele on ehe otsustamine valikusituatsioonis. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonised 11.2.5, 11.2.6

vermuma- isik, kes on mingi rolli omandanud, sellesse sisse elanud. Rolle tuleb osata kiiresti- kergesti vahetada, nt õpetajaks vermunud isik kodus, tööl, sõpradega võib muutuda tüütuks või talumatuks

viisakus- siiras soov käituda kooskõlas kultuuris fikseerunud heade tavade ja kommetega

virtuaalne- üks keskkonna osa, märkide ja sümbolite mõtestatud süsteemid. Jaguneb suuline, kirjalik, elektrooniline

voorus- moraalselt heakskiidetavad omadused, mida kantakse südames. Vana-Kreekas peeti põhivoorusteks tarkust, mõõdukust, õiglust, vaprust. Voorused on mõiste, mida ei tohi sassi ajada väärtustega. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 5.3.3

võim- ei ole privileeg, vaid koorem ja sellega kaasneb vastutus. Võim, kui see on ausalt ja õiglaselt saadud oma rahva ja riigi teenimiseks, on kõige raskem koorem. Võim on kohustus ja austav võimalus pühenduda oma rahva teenimisele. Võimu allikateks võib olla ametikoht, millega kaasneb õigus anda korraldusi ja teistel on kohustus neid täita (nt ametnik, kohtunik, politseinik). Teine võimu allikas võib olla kontroll mingi ressursi üle, mida kõik tahavad (nt raha, maavarad, hüved)

võistlus- püüd vastasest parem olla ilma vastast kahjustamata. Võistlemine käib parema tulemuse saavutamiseks

võitlus-  võitlemine käib vastasest vabanemiseks, mahasurumiseks, kahjustamiseks. Konkurents on võitluse vorm, võidavad need, kes teise välja surub, jõuetuks lõhub, pankrotti ajab. Mõlemad osapooled kulutavad vahendeid üksteise kahjustamiseks. Riigitasandil on võitluse ja konkurentsi ekstreemne vorm sõda.  

võõrandumine- tegijale vaenulikuks jõuks muutumine. Võõrandumine ilmneb siis, kui mingi tegevuse tulemus pöördub tegija vastu. Võõranduda võib töö, juhtimine, looming, etendus, laps, valitsus, koostööpartner jne. Võõrandub selle tõttu, et tegijal ei ole mingil põhjusel võimalik osaleda oma tegevuse tulemuse kasutamises ja tal pole asja ka sellega, mis edasi juhtub. Nt töö võõrandub tegijale, juhtimine või valitsus võõrandub rahvale. Võõrandumise tõttu võivad inimesed kaotada mõõdu- ja piiritunde ning muutuda meeletuks. Võõrandumist saab vältida, aga seda on väga raske tagasi pöörata. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 3.3

võõrdumine- võõraks muutumine, eemaldumine, kõrvaletõmbumine, mittetegelemine. Võõrduda saab tööst, õppest, kodust, abikaasast, sõpradest, loomest, perekonnast jne. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 3.3

väljaränne- põgenemise vorm, rahvastikuprotsess, mis iseloomustab ühiskonna kvaliteeti. Keegi ei lahku seepärast, et mujal oleks parem, vaid seetõttu, et olemasolev olukord on väljakannatamatu

väljendusvõime-  võime rääkida ja kirjutada lühidalt, selgelt ja vaid siis, kui on midagi öelda

väärikas- väärikaks peetakse inimest, kes juhindub inimlikest voorustest; on adekvaatne; tahab olla asjatundlik (haritud, informeeritud ja kogenud), hoolimata sellest, et kõik aina kiiremini muutub; on kainelt mõtlev ja tahab elu edasi viia; usub, et asjatundlikkus on väärikuse, edukuse, tähelepanuväärsuse jms eeldus vaid koos inimliku hoolivusega; saab aru, et liiga selge ei saa olla ükski asi, ning püüab kasutada iga hetke selleks, et mõelda ja mõtestada, end täiendada, otsida ja avastada senisest paremaid võimalusi.

väärikus- üks voorustest, väärikas käitumine

väärtus- välistest teguritest tekkiv surve mingiks käitumiseks. Väärtused (MIDA PEAB) toimivad üksnes koos normidega (MIDA EI TOHI). Dispositsioonide süsteemis on lisaks väärtustele-normidele ka müüdid ja tabud ehk üliväärtused ja ülinormid. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 5.3.3

õigus- õigused, kohustused ja vastutus toimivad koos vastastikustes seostes. Kui üks neist (ükskõik milline) puudub või on ähmane, algab allakäik. Vabadusega kaasneb õigus otsustada ja kohustus vastutada. Formaalset õigust otsustada (ametist tulenev õigus) saab kasutada vaid see, kel on selleks ka moraalne õigus (asjatundlikkus)

õpe- tegevussüsteem, mis sisaldab õppimist, uurimist, avastamist, vaatlemist. Harituks kujuneb inimene õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses. Õpe saab toimuda mingis keeles, mida õpetaja ja õpilane mõlemad valdavad. Harituks kujunetakse emakeele baasil oma kultuuri kontekstis

õpetaja- ideaalis vooruslik eeskuju, kes isiksusliku olekuga innustab õpilasi enesetäiustamise teele. Õpetaja rollis võivad olla kõik juhid (otsustajad) igas eluvaldkonnas.

õpitud abitus- „abi“ varal elama harjunud inimese käitumisjoon. Sõltuvussuhte najal elama harjunud inimesele paistab, et „abi“ on igal juhul ja alati vähe ning õppida ja oma peaga mõelda pole mingit mõtet. Ühiskonnas saab olla abiks ainult see, mis võimaldab kujuneda iseseisvamaks. Vaesumise üks peamiseid põhjuseid, olgu siin või Aafrikas, on nn „abi“ (sõltuvussuhe mingist ressursist)

õppejõud- isiksus, vooruslik eeskuju, kes saab kujuneda vaid teadusliku uuringu kaudu. Isik, kes teadusliku uuringu asemel (vt „Elanikust kodanikuks“ pt 8.2) on teinud vaid referaate, kirjeldusi või küsitlusi, ei saa ise aru teadusliku uuringu etappidest, ei suuda üliõpilasi juhendada uuringus ega innustada uurima. Kirjeldus eelneb uuringule. Küsitlus on vaid üks andmete kogumise meetod, millega ei saa vastust esitatud küsimustele, vaid mingi pildi vastaja isiksusest (nt heatahtlikkus, asjatundlikkus, järjepidevus)

õppemaks- tasu tulevase vabaduse eest- õppes olles on võimalik saavutada valmisolek iseseisvaks orienteerumiseks, mõtlemiseks, otsustamiseks, teostamiseks ja hindamiseks, saavutada võime elada oma mõistuse järgi ja luua teistele eeldusi edu saavutamiseks.

õppimine- õppida saab tekste, olgu kirjalikud, suulised, filmi või audio kujul. Õppimine on tegevussüsteemi element ja sisaldab mingil määral selle süsteemi teisi elemente, nagu tegevussüsteemi teised elemendid sisaldavad pisut õppimist. Õppides ei saa (ei ole võimalik saada) targemaks. Targemaks saab mõeldes ja mõtestades. Õppides võib saada teadmisi.

äratundmisvõime- ettenägemise ja äratundmise võime (nii ohtude kui võimaluste, tulemuste kui tagajärgede) kujuneb tänu kogemisele ja toimunu mõtestamisele mitmes kontekstis, eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel

ühiskond- kirjutatud reeglite süsteem ja nende järgimiseks vajalik administratiivne struktuur (seadused ja sunnimehhanismid nagu nt politsei, vangla, kohus). Ühiskond on inimeste ajalooliselt kujunenud kooselu vorm, sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.

ühiskonna liige- kirjutatud reeglite süsteemis osaleja, kohustusega vastutada õiguste kasutamisega kaasnevate tagajärgede eest. Ühiskonna esindamiseks peavad olema vastavad kirjalikud volikirjad (peaminister, president, saadik), kultuuri esindajaks on igaüks nii kodus kui võõrsil kogu aeg.

ühiskonnaalane ettevalmistus- kõlbeline küsimus, funktsionaalse kirjaoskuse osa, tänu millele inimene orienteerub kirjutatud reeglite süsteemis ja ühiskondlikes institutsioonides. Lisaks kirjutatud reeglitele on vaja tunda ja käitumises arvestada ka kirjutamata reeglite süsteemi (kultuurist tulenev moraal). JOKK- skeem viitab sotsiaalsele ja kultuurilisele invaliidsusele

ühiskonnaõpe-  õpetus kirjutatud reeglite süsteemist. Ühiskonna-õppes saab teada, kuidas funktsioneerib ja muutub institutsionaalne süsteem, mille liikmeks on iga selles ühiskonnas elav ja seda ühiskonda tundev inimene. Vt „Elanikust kodanikuks“ pt 4

ühtsuse kategooria- dialektika või trialektika. Vaadelda võib iga tegurit või telge eraldi, kuid tähenduse ja arusaamise kujunemiseks on vajalik hoomata tegurite koosmõju. Nt dialektikas mitte soe ega külm, vaid paras;  juhtimine ja täitmine; loodus- ja tehissüsteemid; tootmine ja tarbimine. Nt trialektikas võib rääkida huvist, tahtest ja usust, aga vaja on nende kõigi kolme ühtsust, et midagi ette võtta. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 4.0.3, 2.11.2

üksindus- sotsiaalne pinge, mis tabab inimest, kes leiab, et pole enam inimesi, kellega oleks võimalik tõemeeli midagi sisulist arutada ja koos välja mõelda ning ka ära teha.

ülateadvus- aated, ideaalid, kultuurist tulenevad ülevad ideed, mis inimese käitumist mõjutavad

ülatekst- aateid ja ideaale rõhutatult esiletoov tekst. Vt „Elanikust kodanikuks“ joonis 6.0.2

üldharidus- ABC kirjaoskuse kujunemine, üldine orienteerumine endas ja ümbritsevas maailmas, võimekus omandada produktiivseks rakendumiseks vajalik ettevalmistus. Nt keeleoskus, arvutusoskus, lugemisoskus.

üleminek- oluline protsessi osa, vaheldumisi etappidega. Üleminekutel võib olla elukestev mõju, nt sündimine, kus üleminekuks on elu jätkumine ema kõhust väljaspool ja mis võib jätta elukestva jälje.

ülesanne- antakse, ülesandeid on vaja täita. Ülesannete täitmisest on üldjuhul vaja ette kanda sellele, kes ülesande andis, et ülesanne on täidetud. Eelkõige selleks, et täitjat ootusi ületava saavutuse eest kiita.

üsaharidus- lapse kasvamine sõltub vanemate suhtlemisest lapsega juba enne sündi