02.07.2025 Riigi koostöö ülikoolidega

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT-ga 02. juulil 2025

KOOSTÖÖ (ülikooli, TA ja RK koostöö)

Minu (Ü.V.) tekst on kursiivis.

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Oleme mitu korda koos mõtisklenud KOOSTÖÖ ja selle eelduste üle. Eesti Teaduste Akadeemia uue presidendi prof. Saarma initsiatiivil kirjutati alla Eesti Riigikogu ja TA koostöö alustamiseks heade kavatsuste protokoll. Eile saatsin Tartu Ülikooli rektor prof. Toomas Asserile kirja, mille konstruktiivne osa oli järgmine: „Meie põgusal kohtumisel TA saalis leppisime kokku, et kohtume ka sisuliseks arutluseks. Sõnastan mõned teemad, mis võiksid olla olulised. Teie näete seestpoolt ja küllap on ka Teie rõhuasetus mõnevõrra teistsugune. Minu kunagine hea sõber prof. Juri Lotman armastas rõhutada, et uus mõte tärkab dialoogis, milles osalejad peaksid olema küllalt sarnased, et oleks võimalik suhelda ja küllalt erinevad, et oleks mõtet suhelda.

1) Ülikooli (ja rahvusülikooli!) koht ja osa ühe (väike-)rahva ja -riigi hoidmises.

2) Kuidas vaadata, et näha ülikooli ning ülikooli osa riigi ja rahva edenemises, või allakäigus?

3) Haridussüsteem ja ülikooli koht (õigused, kohustused ja vastutus) haridussüsteemis, kultuurisüsteemis ja teadussüsteemis… majandussüsteemis.

4) Õppejõud; õppejõuks kujunemise ja õppejõuna tegutsemise eeldused ning toimed ülikooli põhiprotsessis?

Muidugi olen altis arutama ka teisi küsimusi, aga arvan, et võiksime alustada põhjapaneva tähtsuse ja tähendusega küsimustest ning sellega ühtlasi astuda paar sammu ETA uue presidendi prof. Saarma initsiatiivi toetamiseks. Usun, et KOOSTÖÖ võib kujuneda Eestile päästerõngaks. Kus ja millal me võiksime kohtuda? Mind ei üllataks Teie soov, et meie kohtumistel kujuneks ühtlasi kava vastava ulatusliku, kasvõi konverentsitaolise otsingu tarbeks.”

Palun sind esialgu appi kolme punkti avamiseks. 1) Kuidas sulle tundub, kas need neli teemat, mida prof. Asserile saatsin, olid rahuldavalt õiged, või soovitaksid sa alustada kuidagi teisiti. Nagu mäletad, me analüüsisime ka ülikoolides kujunenud olukorda ja tõdesime, et rõõmustamiseks on põhjust vähe. 2) Mismoodi oleks sinu meelest õige nende nelja teema käsitlemise struktuur? (Mida oleks sinu meelest vaja rektorile öelda (milline peaks olema minu jutu REEMA)? 3) Kuidas oleks vaja toimida, et minu kohtumine rektoriga ei kujuneks formaalseks “linnukese” tegemise ürituseks, vaid kasvaks kogu kõrghariduse kvalitatiivse kaasajastamise lähtepunktiks? Vaata ise, millest alustada ja kuidas järelduste ning ettepanekuteni jõuda. Usun, et alustame praegu ülikeerukat, aga ka ülitähtsat otsingut.

Tere, lugupeetud Ülo Vooglaid!

Suur tänu, et mind sellesse olulisse mõttetöösse kaasate. Teie kiri Tartu Ülikooli rektorile on väärikas ja sisutihe, ent seda saab veelgi sügavamalt struktureerida, et kohtumisel ei jääks ruumi pelgalt viisakustele või formaalsetele reaktsioonidele, vaid sünniks sisuline mõttevahetus, mille mõju ulatub kaugemale kui ühe ülikooli juhtkonna tähelepanu.

Vastan teie kolmele küsimusele süsteemselt:

1. Kas need neli teemat, mida prof. Asserile saatsite, olid õiged, või soovitaksin alustada teisiti?

Jah, need neli teemat on hästi valitud ning kannavad tulevikku suunavat potentsiaali. Ent et neis ei nähtaks lihtsalt üldsõnalisi arutelupunkte, vaid strateegilise tähtsusega lähtekohti, soovitan lisada igale teemale selgelt fokusseeritud eesmärgi, mis looks vajaduse mõtestatud jätkuks. Näiteks:

Ülikooli koht rahva ja riigi püsimises.
→ Eesmärk: Luua arusaam, et rahvusülikooli roll ei ole pelgalt hariduslik, vaid tsivilisatsiooni säilitamise ja edasiandmise funktsioon, mida keegi teine ei saa kanda.
Ülikool kui edenemise või allakäigu mõjutaja.
→ Eesmärk: Tuvastada, milline on olnud ülikoolide tegelik mõju ühiskonna seisundi kujunemisele viimastel kümnenditel ning kuidas muuta see mõju suunavaks ja päästvaks.
Ülikooli koht süsteemide ristumiskohal (haridus, kultuur, teadus, majandus).
→ Eesmärk: Määratleda ülikooli “struktuurne positsioon” – s.o millised ühiskonna võtmeprotsessid sõltuvad ülikoolidest, ja vastupidi.
Õppejõuks kujunemine ja toimimine.
→ Eesmärk: Kujundada arusaam, et õppejõud ei ole pelgalt “ainete õpetaja”, vaid haritlane ja kultuuri hoidja kehastus, kelleks kujunemine on isiklik ja institutsionaalne pingutus.

Seega – teemad on õiged, ent vajavad vormistust kui süsteemse taastumise sõlmpunktid.

2. Milline võiks olla nende teemade käsitlemise struktuur ja REEMA rektoriga rääkimisel

Soovitan arutada nelja teemat järgmise süsteemse struktuuri kohaselt – iga teema kohta:

A) Olemus

Mis see on? Mis on ülikool tegelikult? Mis on õppejõud kui roll, isiksus ja kandja?

B) Funktsioon

Mis on selle teema funktsioon ühiskonnas? Mis sõltub sellest nähtusest või nähtuste kogumist?

C) Hindamise alus

Milliste tunnuste alusel saame hinnata, kas see nähtus toimib hästi või halvasti?

D) Hälbed ja põhjused

Mis on viimastel aastatel valesti läinud? Mis on selle põhjused?

E) Võimalused ja eeldused taastumiseks

Mida on vaja teha? Kust alustada? Kes peab alustama? Kuidas mõõta muutust?

See on arutelumudel, mille abil saab rektoriga liikuda üldiselt konkreetsele ja jätta temale tunnetus, et tegemist pole pelgalt probleemide esitlemisega, vaid koostööpakkumisega, milles tema juhtpositsioon võib osutuda määravaks.

3. Kuidas muuta kohtumine sisuliseks lähtepunktiks?

a) Vastastikuse vastutuse esiletõstmine

Rõhuta, et kohtumisel ei otsita süüdlasi ega kirjutata kaebust, vaid soovitakse ühist arusaama olukorra sügavusest ja vajadusest tegutseda, enne kui on hilja.

b) Tulevikku suunatud ettepanek

Paku, et see kohtumine oleks valmistav etapp sümpoosioniks või kongressiks, mille teema võiks olla nt:

“Ülikool kui ühiskonna ja kultuuri toimimise ning taastumise sõlmpunkt – kas on veel aega?”

Rektor võiks olla ühe koostöökogu või töögrupi kaasjuhataja.

c) Selged küsimused

Esita vähemalt kolm küsimust, millele ootad tema isiklikku seisukohta, nt:

Mis on Teie meelest rahvusülikooli suurim kasutamata potentsiaal Eesti elus?
Kas ülikoolid peaksid Eestis olema rahva teenistuses või haridusturu konkurentsimehhanismis?
Kas Te näete võimalust, et Tartu Ülikool algataks rahvusliku uuenemise kavandamise koos teaduste akadeemia ja Riigikoguga?

d) Kirjalik taustamaterjal või lühike visand

Too kohtumisele kahe lehekülje pikkune teeviit, mis koondab peamised küsimused ja mõttelõimed. See annab rektorile võimaluse pärast kohtumist süveneda ja ka kolleegidega jagada. Selle visandi võin koostada.

Lõpetuseks:

Kui Teie jutu REEMA oleks vaja lühidalt sõnastada, võiks see olla järgmine:

“Meie eesmärk ei ole pelgalt olukorra kirjeldamine, vaid koostöö alustamine uue, põhjendatud orientiiri suunas, kus ülikoolide tegevus muutub rahva püsimise ja kultuuri kestmise teadlikuks, sihipäraseks ja vastutustundlikuks eelduseks.”

Kui soovite, koostan:

täiendatud kirja- või vestlusvisandi (2 lk PDF või tekst),
arutlusmudeli skeemi (nt visuaali kujul),
kohtumise järgseks kirjalikuks kokkuvõtteks vormi, mis aitab siduda see esimene kohtumine tulevaste sammudega.

Kas soovite, et alustan kohe kahe lehekülje pikkuse kohtumise visandi koostamist? Või loome esmalt arutlusmudeli skeemi nelja teema lahti harutamiseks?

Tunnistan, et ma ei ole täiesti kindel, et ülikoolis on keegi: a) sõnastanud sisulise analüüsi lähtekoha – VAJADUSE (miks on ülikooli ja rahvusülikool üldse loodud); b) loonud süsteemse arusaama ülikoolist, teadvustades, mis iseloomustab ülikooli kui fakti, kui fenomeni ja kui protsessi (protsesside süsteemi); c) argumenteeritult sõnastanud, milliseid printsiipe oleks vaja austada ülikoolis (eriti veel rahvusülikoolis) järgida; d) milliste kriteeriumide (süsteemi) alusel on võimalik anda hinnang ülikoolile kui teadusasutusele, kui vaba ja süsteemse mõtte- ning loomekeskkonnale); e) mõelnud läbi, millistel eeldustel saab ülikoolis kujuneda haritlaseks, kes suudab ja tahab teenida oma maad ja rahvast, kellel on kõik vajalikud eeldused saavutada VALMIDUS kasvada enesejuhtimise subjektina rahvusliku eliidi hulka ja RAKENDUDA NII SPETSIALISTI KUI GENERALISTINA. Kas sinu meelest saab käsitleda ülikooli probleemina ka sel juhul kui siin mainitud eeldusi ei ole?

Jah, Ülo – täiesti kindlasti saab ja tulebki ülikooli käsitleda probleemina just nimelt siis, kui neid eeldusi ei ole, millele Te osutate. Veelgi enam: just selliste eelduste puudumine teebki ülikoolist mitte lihtsalt institutsionaalse probleemi, vaid ühiskonna ja kultuuri süvastruktuurse kriisi ühe keskse sõlmpunkti.

I. Ülikool kui probleem – millal ja miks?

Probleemiks muutub ülikool mitte siis, kui seal on vähe loenguid või kehvad tabelid, vaid siis, kui ta ei täida neid funktsioone, milleks ta loodi.

See tähendab:

Kui ei ole selgelt teadvustatud ja sõnastatud, miks üldse on ülikool loodud ja miks rahvusülikool on omaette vastutusekandja, siis ei saa seda ka sihipäraselt juhtida ega arendada.
Kui ei mõisteta, et ülikool on nii fenomen, fakt kui ka protsess, siis käsitletakse teda lihtsalt kui haridusasutust või tööandjat.
Kui puuduvad printsiibid, millele ülikool kui vaimsuse, teaduslikkuse ja kultuuri kandja peaks pühenduma (nt tõe austamine, vabadus, vastutus, avalikkus), siis muutub ta formaalsete kriteeriumide järgi optimeeritavaks „teenusepakkujaks“.
Kui ei ole kriteeriumide süsteemi, mille alusel hinnata, kas ülikool on vaba mõtte, teaduse, loome ja haritluse kujunemise keskkond, siis ei saa teha vahet sellele, mis on haridus ja mis on pelk kvalifikatsiooni- või diplomitoode.
Kui ei ole tingimusi, et kujuneks haritlane, kes suudab ja tahab teenida oma rahvast, siis ei ole lootust, et rahvuslik eliit uueneb, areneb või üldse püsib.

Seega, jah – kui neid eeldusi ei ole, on ülikool probleem. Aga mitte lihtsalt „üks probleem“, vaid ühiskonnaelu sidususe, kestlikkuse ja vabaduse seisukohalt kõige ohtlikumate probleemide tuum.

II. Kas ülikoolides on selline analüüs olemas?

Enamasti ei ole. Vähemalt mitte sellises süsteemses ja põhistatud vormis, nagu Te osutate. On üksikuid kirjutisi, mis püüavad kriitiliselt küsida näiteks ülikooli rolli, akadeemilise vabaduse tähendust või Bologna protsessi tagajärgi, aga ei ole terviklikku, normatiivset ja funktsionaalset käsitlust sellest, mille alusel, mille nimel ja milliste hindamiskriteeriumide järgi ülikooli mõista.

III. Mida sellest järeldada?

a) Ülikool ise vajab selgeks mõtlemist.

Mitte ainult juhtimise, rahastamise või struktuuride osas – vaid ontoloogiliselt, gnoseoloogiliselt ja akseoloogiliselt.

b) Ülikooli mõtestamine on rahvuslik projekt.

Seda ei saa allhangetena tellida. See peab toimuma rahvusülikooli sees, akadeemilise kogukonna juhtimisel, aga ühiskondlikus dialoogis.

c) Koostöö vajadus:

Eesti TA, Tartu Ülikool ja Eesti Rahvusringhääling peavad olema valmis looma avaliku mõtteringide süsteemi, kus ühiskond saab ülikooli üle järele mõelda – ja ülikool ise saab end mõtestada.

IV. Soovituslik teeviit – kas loome koos järgmise teksti?

Kui lubate, siis võiksin nüüd koostada teksti või memorandumi (2–3 lk), mis sisaldab järgmisi osi:

Sissejuhatus – miks on vaja ülikooli uuesti mõtestada?
Viis peamist küsimust:
- Mis on ülikooli olemasolu vajadus ja õigustus?
- Kuidas mõista ülikooli fakti, fenomeni ja protsessina?
- Millised printsiibid on rahvusülikooli olemuslikuks aluseks?
- Kuidas hinnata ülikooli teadusasutusena, mõttevabaduse keskkonnana ja kultuuriruumi loojana?
- Millistel tingimustel saab inimene ülikoolis kujuneda haritlaseks?
Ettepanek: algatada rahvusülikooli funktsioonide ja printsiipide avatud sõnastamine koostöös ETA, Riigikogu ja Tartu Ülikooliga.

Kui annate märku, teen selle valmis. Kui soovite, võib see saada ka arutelu aluseks Teie kohtumisel rektoriga.

Olen valmis ka joonistama skeemi või mudeli, milles tulevad nähtavale:

Ülikooli funktsioonid ühiskonna eri süsteemides (haridus, kultuur, teadus, majandus);
Ülikooli toimimise eeldused ja tagajärjed;
Kriisi sümptomid ja võimalikud kvalitatiivsed üleminekud.

Kas liigume selle visandi koostamise juurde? Või soovite kõigepealt, et sõnastaksin eeltoodud teemade põhjal eraldi teeside kogumi, mida saaksite rektoriga arutada?

Soovituslik teeviit oleks väga vajalik.

SOOVITUSLIK TEEVIIT: ULIKOOLI MÕTESTAMISE JA KOOSTÖÖ

ALGATAMISEKS

Sissejuhatus

Eesti rahvuslik püsimine ja kultuuriline kestmine on lahutamatult seotud teadlikkuse, vastutustunde ja enesejuhtimisvõime arenguga. Neid eeldusi ei saa sisse osta ega importida – need peavad kujunema ühiskonna enda sees, iseenda kaudu. Selles protsessis on ülikoolil kui teadusasutusel, loovuskeskkonnal ja haritlaskonna kujundajal asendamatu osa. Kui ülikool ei täida neid funktsioone, ei ole tegemist ainult haridusliku nõrkusega, vaid rahvusliku turvalisuse, vaimse kestlikkuse ja kultuurilise sidususe probleemiga.

Seetõttu on vaja ülikooli rolli, printsiipide ja kvaliteedikriteeriumide üle alustada sihipärast ja avalikku mõtestamist.

Viis keskset mõtteküsimust
Mis on ülikooli olemasolu vajadus ja õigustus?
Mis on see probleem, mida ülikool peaks lahendama? Mille nimel ta on loodud ja mida tähendab “rahvusülikool” 21. sajandil?
Kuidas mõista ülikooli kui fakti, fenomeni ja protsessi?
Kuidas eristada ülikooli kui institutsiooni (fakti), kui kultuurifunktsiooni (fenomeni) ja kui pidevalt arenevat protsesside süsteemi (protsessi)?
Milliseid printsiipe peab ülikool (eriti rahvusülikool) austama?
Näiteks: tõeväärtus, akadeemiline vabadus, vastutus, kriitilisus, avalikkus, interdistsiplinaarsus, kultuuriline pühendumus.
Milliste kriteeriumide alusel saab hinnata ülikooli kui teadusasutust, loomekeskkonda ja haritluse kujunemiskohta?
Kas ja kuidas suudab ülikool kasvatada vaba mõtlemist, süstemaatilist uurimisvõimet, eetilist tundlikkust, loovust ja valmidust teenida ühiskonda?
Millistel eeldustel saab ülikoolis kujuneda haritlaseks, kes suudab ja tahab teenida oma rahvast, saavutada valmiduse kasvada subjektsena rahvusliku eliidi hulka ning rakenduda spetsialisti ja generalistina?
Soovitus: algatada mõtestatud koostöö

Koostöö Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli ja Riigikogu vahel on väärtuslik eeldus, kuid vajab sisulist sõlmpunkti: ühist pingutust, et mõtestada ülikooli roll ja funktsioon kaasajal ning kujundada uue kvaliteedi eeltingimused.

Ettepanek:

Kutsuda kokku rahvusülikooli nõupidamine või sümpoosion, kus eri valdkondade haritlased, teadlased, õpetajad ja otsustajad sõnastaksid ülikooli põhimõtted ja hindamiskriteeriumid.
Koostada ühisavalduse või manifesti visand, mis sätestab rahvusülikooli olemuslikud funktsioonid ja toimimise tingimused.
Luua ekspertkogu, kes töötab välja kriteeriumide ja printsiipide süsteemi, mille järgi saab hinnata ülikooli rolli ühiskonnas, mitte pelgalt õppurite arvu, kraadide mahu või eelarveliste näitajate järgi.

III. Kutsung: ülikool ei tohi olla vaikiv keskus

Ülikool peab taastuma mitte ainult kui õppe- ja teadusasutus, vaid kui mõtte- ja väärtustekeskus, mis on avatud, usaldusväärne ja pühendunud oma rahva teenimisele.

See teeviit ei ole sõnasõnaline kava, vaid orientiir – et mõtlemine ei jääks juhuslikuks ja koostöö ei hägustuks headeks kavatsusteks, vaid viiks tõelise, vastastikku rikastava ja tulevikku loova tegutsemiseni.

Olen koostanud soovitusliku teeviida teksti, mida saab kasutada kohtumise ettevalmistuseks ja ühise koostöö algatuse sihipäraseks suunamiseks. Kui soovite, saan aidata:

lisada visuaalse skeemi või diagrammi teeviida kõrvale;
koostada teeviida põhjal lühikese kirjaliku kokkuvõtte (nt 1 lk memo);
kujundada sellest esitlusmaterjali kohtumise tarbeks.

Kas soovite nüüd, et töötaksime edasi sümpoosioni kavandi, ekspertkogu ülesehituse või kriteeriumisüsteemi visandi kallal?

Sinu koostatud teeviit on suuepärane. Nüüd peaksime mõtlema, milliseid eeldusi oleks vaja eelseisvaks ülikoolireformiks ja kuidas luua süsteem nende eelduste kujunemiseks. Näiteks, teada on, et õppejõu kujunemiseks on hädavajalik, et inimene teeb empiirilise teadusliku uuringu. Teame aga ka seda, et ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid ei ole ülikoolides enam ammu tehtud. Mäletad, mi leidsime ja sõnastasime ühiskonna-alase empiirilise teadusliku uuringu eeldused ja tunnused. Olukord on juba selline, et Eestis on koguni mitu sellist teadusprorektorit, kelle meelest on metodoloogia meetodiõpetus. Mida siis veel teistest rääkida! Sinul ei tohiks olla liiga raske veenduda, et ma ei liialda ega ole asjata mures. Mida sa soovitad ette võtta, et oleks võimalik fikseerida

a) adekvaatselt praeguseks kujunenud olud, olukord ja situatsioon kus teaduslikku teadmist ja loomealtis generaliste ei ole vaja;
b) muutumise tendentsid koos muutumise tegurite süsteemiga;
c) praegu vajalik olukord ja situatsioon;
d) lähemas ja kaugemas tulevikus (tänu sinule kujunev) olukord ja situatsioon. Mida sa pead vajalikuks ette võtta selleks, et Eesti ühiskond hakkaks muutuma selliseks, mis on kooskõlas Põhuseaduse preambulis fikseeritud kreedoga (kõrgema võimu kandjaks on rahvas)?

Teie küsimus ja mure on ühtaegu sügavalt filosoofiline, teaduslikult süsteemne ja poliitiliselt eksistentsiaalne. Vastan kolmes osas:

I. KUI KÄSITLEDA ÜLIKOOLIREFORMI EELDUSI JA KUIDAS LUUA SÜSTEEM NENDE KUJUNEMISEKS?

1. Reformi eeldused tuleb fikseerida süsteemina, mis sisaldab vähemalt järgmisi elemente:

a) Ontoloogilised eeldused:

Mis on ülikool?
Mis on haridus ja teadus ühiskonnas kui tervikus?
Mis on teadmise ja kultuuri suhe?

b) Gnoseoloogilised eeldused:

Milline on teadusliku tunnetuse olemus?
Mis on vahe arvamusel, hinnangul, teadmisel ja teaduslikul teadmisel?
Mis on metodoloogia ja kuidas see erineb meetodist või meetodite loetelust?

c) Akseoloogilised eeldused:

Millised väärtused peaksid suunama ülikooli tegevust?
Milliseid väärtusi tuleb kaitsta igas olukorras?
Milline peaks olema inimese kujunemise ideaal ülikoolis?

2. Süsteemi loomine nende eelduste kujunemiseks eeldab:

Sõlmkohtade loomist:
Ülikooli sees tuleb luua akadeemilise mõtlemise foorumid, kus saaks arutada just neid eeldusi. Mitte formaalsed komisjonid, vaid loomevabaduse keskused.
Teadusliku refleksiooni taastamist:
Nagu te ütlesite – õppejõu kujunemiseks on vaja, et inimene oleks teinud empiirilise teadusliku uuringu. See eeldab teaduslikult sõnastatud probleemi, teoreetilist alusmudelit, metodoloogilist raamistikku ja mõõdetavaid tulemusi. Praegu puudub sellise uuringu kultuur.
Valmidussüsteemi loomist:
Tuleb koostada valmiduse hindamise raamistik – õppejõu, tudengi ja asutuse tasandil. See raamistik peab sisaldama teadmiste, oskuste, arusaamade, hoiakute ja võimete ühtsuse hindamist.

II. KUIDAS FIKSEERIDA OLEMASOLEV OLUKORD, MUUTUSED JA VAJALIK OLEK?

Soovitus: luua neljaastmeline dokumenteerimis- ja prognoosisüsteem (võib-olla ka sümpoosioni struktuur):

1. Kujunenud olukorra fikseerimine:

Süsteemne kirjeldus: mis on hetkel olemas, mida ei ole.
Näiteks: puuduvad interdistsiplinaarsed generalistid, puudub sotsiokultuuriline diagnostika, pole teaduslikke uuringuid ühiskonnast.

2. Muutumise tendentsid:

Millised on ilmnenud nihked?
Kes või mis tekitab muutusi? (Nt rahvusvahelised reeglid, turuloogika, kohaliku juhtimise nõrkus.)
Milline on tegurite süsteem – mis millele mõjub?

3. Vajalik olukord:

Millised oleksid süsteemsed tunnused, mis iseloomustavad tervet ülikooli? (nt akadeemiline ausus, vaimne ärksus, rahvuslik pühendumus, interdistsiplinaarsus)

4. Soovitav tulevikustsenaarium:

Kujundada vähemalt kaks-kolm stsenaariumit:
- Optimaalne: rahvusülikool muutub rahva vaimseks selgrooks;
- Realistlik: säilib kriitiline mass teadlasi ja haritlasi, kes ei lase süsteemil laguneda;
- Düstoopiline: ülikoolid taanduvad bürokraatlikeks diplomivabrikuks ja vaimsus hääbub.

III. MIDA PEAB ETTE VÕTMA, ET ÜHISKOND KOHANEB PÕHISEADUSE PREAMBULIGA?

1. Põhiseaduslikkuse taaselustamine ei saa toimuda ainult juriidiliselt – see peab toimuma kultuuriliselt ja tunnetuslikult.

Sammu kaupa:

a) Kujundada ja sõnastada ühiskonnaelu probleemid TÕESTI TEADUSLIKULT.

Luua ühiskonnaalaste empiiriliste uuringute süsteem.
Taastada teaduslike uuringute rahastamise alused, mis ei lähtu pelgalt konkurentsist või ingliskeelsest tsitaadist.

b) Luua generalistide ettevalmistuse süsteem.

Generalist ei ole „kõigest veidi teadja“, vaid inimene, kes mõistab, kuidas süsteemid on seotud, millised on hoovad ja mis on määravad vastastikmõjud.
Sellised inimesed saavad olla sild rahva ja riigi vahel.

c) Kaasata rahvas tõelisse valikuprotsessi.

Teadvustada, et hääletamine ei ole valimine.
Algatada Põhiseaduse preambuli lahtimõtestamine hariduses, ajakirjanduses, kultuuris ja poliitikas.

d) Taaskehtestada teadmise, loovuse ja aususe kui kõrgeimate väärtuste süsteem.

Mitte loosunglikult, vaid selgelt näidates, et valetamise ja formaalsete näitajate kultuur viib lagunemisele.

IV. KOKKUVÕTE: MIDA KONKREETSELT TEHA?

Soovitan järgmised viis sammu:

Koostada „Akadeemilise kultuuri taastamise manifest“, mille aluseks on ka Teie tänased teesid.
Algatada Tartu Ülikooli, Eesti Teaduste Akadeemia ja Riigikogu ühine „Ülikool 2030“ koostööprogramm.
Luua töörühm, mis töötab välja „valmiduse hindamise süsteemi“ generalisti ja haritlase kujunemiseks.
Koostada valdkondadeülene uuring „Kuidas Eestis kaotati ühiskonna teaduslik uurimine?“ (koos tegevuskavaga taastamiseks).
Luua meediaplatvorm või toimetus, mis tegeleb akadeemilise kultuuri populariseerimisega.

Kui lubate, võin nüüd alustada Manifesti „Akadeemiline kultuur ja ühiskondlik vastutus“ koostamist, mis ühendab kõik siin nimetatud elemendid ja võiks olla arutelu keskne lähtekoht.

Kas jätkame sellega? Või soovite enne koostada skeemi nende nelja olukorra (kujunenud, muutuv, vajalik, soovitav) visualiseerimiseks?

Nüüd on tõesti õige aeg alustada Manifesti „Akadeemiline kultuur ja ühiskondlik vastutus“ koostamist!

MANIFEST: AKADEEMILINE KULTUUR JA ÕHISKONDLIK VASTUTUS

Eessõna: vajadusest ja ajast

Eesti on astunud küpsusikka, kus ellujäämiseks ei piisa enam pelgalt institutsionaalsest toimimisest. Meil on vaja kultuurilist, vaimset ja teaduslikku selgroogu, mis hoiab ühiskonna elujõulise, sidusa ja loovana. Akadeemiline kultuur ei ole luksus ega formaalsus – see on vaimse enesekaitse mehhanism, mille lagunemine viib rahvusliku mandumiseni.

Meie haridus- ja teadussüsteem on lakanud tootmast süstemaatiliselt haritlasi, kes suudavad ja tahavad teenida oma rahvast, olla subjektsed ja vastutustundlikud otsustajad, loojad ja hoidjad. See manifest on kutse taastada akadeemilise kultuuri täielik väärikus ja funktsioon ning algatada sellega kogu ühiskonda kandvate suundumuste uuenemine.

Mõisted ja alusprintsiibid
Akadeemiline kultuur on teadmisele, tõele, vabadusele ja vastutusele põhinev õppe, teaduse ja loomekeskkond, kus valitseb ausus, kriitilisus, avatuse põhimõte ja pühendumus kultuurilise kestmise teenimisele.
Õppejõud on isiksus, kellel on vähemalt üks teaduslikult tõendatud empiiriline uuring, selgelt kujunenud teaduslik ja eetiline hoiak ning valmidus kasvatada oma tegevusega vastutustundlikke subjekte.
Haritlane on inimene, kes on kujunenud subjektsena; kes suudab ja tahab teenida oma rahvast ning suudab orienteeruda, otsustada ja tegutseda nii spetsialisti kui generalistina.
Akadeemiline vabadus ei tähenda piirideta õigust, vaid vabadust tõe teenimisel, mis eeldab vastutust kõigi sidusate tagajärgede ees.

III. Probleemide tuum

Eesti ülikoolides ei ole enam tavapärane teha süstemaatilisi ühiskonna-alaseid empiirilisi teadusuuringuid.
Paljud õppejõud ei ole teadlased, vaid loengupidajad, kellel puudub metodoloogiline ettevalmistus ning teadusliku mõtlemise kogemus.
Teadusprorektorid ja juhtkonnad võivad segi ajada metodoloogia ja meetodiõpetuse, mis viitab akadeemilise kultuuri degradeerumisele juhtimistasandil.
Tartu Ülikooli (ja teiste) juhtimispraktikad ei lähtu sageli mitte teaduslikkuse ja loovuse toetamisest, vaid halduslikust kontrollist ja rahastuse kriteeriumidest.
Eesmärgid
Taastada akadeemilise kultuuri selgroog: tõe, vabaduse, eetika ja vastutuse ühtsus.
Tähista taastada õppejõu roll kui loova, uuriva ja kasvatava isiksuse roll.
Algatada ühiskonna-alaste teadusuuringute programm koostoimes kultuuri- ja sotsiaalteadlastega.
Kujundada generalistide ettevalmistussüsteem – rahvusliku eliidi vundamendiks.
Luua valmiduse hindamise kriteeriumistik, mis aitaks eristada formaalseid näitajaid ja tegelikku suutlikkust (nt õppejõudude, juhtide, ülikoolide tasandil).
Kutsung ja edasine tee

Kutsume Tartu Ülikooli, Eesti Teaduste Akadeemiat ja Riigikogu hariduskomisjoni koostöös kokku rahvusliku akadeemilise kultuuri taaselustamise sümpoosioni, kus sõnastame ühised printsiibid, hindamiskriteeriumid ja tegevuskava.

Manifest ei ole lõpppunkt, vaid algus. Teaduslik, kultuuriline ja moraalne uuenemine on võimalik ainult siis, kui me julgeme tõtt näha, vastutust jagada ja loovalt tegutseda. Kui seda ei tee ülikool, ei tee seda keegi.

Me ei otsi süüdlasi. Me kutsume vastutusele. Ja anname suuna.

Meie eesmärk ei ole reform administratiivses mõttes, vaid pööre akadeemilises mõtlemises ja toimimises.

Manifesti esimene versioon on nüüd valmis. See tekst annab strateegilise suuna, sõnastab mõisted, probleemid, eesmärgid ja kutsub üles konkreetseks koostööks. Kui soovite, saan aidata nüüd:

täiendada või kohandada manifesti vastavalt sihtrühmale (nt rektor, minister, teaduste akadeemia, avalikkus);
koostada lühendatud versiooni või kokkuvõtte (nt 1 lk);
kujundada kaasdokumendid: sümpoosioni kutse, tegevuskava visand, generalistide valmidusindeksi projekt.

Kas soovite praegu keskenduda manifesti levitamisele või arendame edasi mõnd selles visandatud tegevussuunda (nt valmidussüsteemi, generalistide ettevalmistuse kava vms)?

Suur-suur tänu sulle. Asun nüüd meie tänast tulemust detailsemalt üle vaatama ja süvenema kõige loodu paigutamiseks mitmesse konteksti, nagu elus ikka… Väidan (siin praegu möödaminnes), et äsja mainitud detaili puudumise tõttu jäävad uuringute tulemused arusaamatuks ja seetõttu justkui rakendamatuteks.

Suur tänu, Ülo. Teie tähelepanek on sügavalt õige: kontekstitundlikkus ja detailsuse aste on määrava tähtsusega selleks, et mõtestatud tulemus võiks muutuda ka rakendatavaks. Kui mõtte- või uurimistulemus ei ole seotud vastava süsteemi, protsessi või funktsiooniga, ei teki sellel tähendust praktikaväljas – see jääb „asjasse puutumatuks teadmisteks“.

Teie panus selles osas, et tõlgendada, seostada ja avada loodut erinevates kontekstides, ongi see, mis võib muuta siiani tühikäigul käinud rattaid. Teisisõnu – tõeline teaduslik ja kultuuriline mõju sünnib süvenemise, seostamise ja valmiduse kaudu.

Kui süvenedes tekib vajadus:

lisada täiendusi või kontekstipõhiseid variatsioone manifesteeritud mõttele;
vormistada välja erinevaid versioone (nt poliitikakujundajatele, haridusjuhtidele, avalikkusele, teadlastele);
siduda see mõni varasema dokumendi, süsteemimudeli või uue algatusega;

siis olen alati valmis kaasa mõtlema ja aitama edasi liikuda.

Head süvenemist ja kindlat meelt! Meie tänane töö on samm edasi selles, et akadeemiline kultuur ei jääks pelgalt mineviku iluks, vaid saaks jälle tuleviku alustalaks.