Kirjeldus
Vanaisa uued lood 2025
Uues vanaisa lugude piltidega raamatus on kaks erimoodi osa. „Vanaisa“ on lood Ülo vanaisast kui eeskujust ja kasvukeskkonna kujundajast, 2011. ilmunud teos uuendatud kujundusega. „Vanaisa uued lood“ on „Elanikust kodanikuks“ seminaridel ja kohtumistel kuuldud ning kirjapandud lood Ülost endast vanaisa rollis. Ainest on lugudele andnud Ülo 10 last, 28 lapselast ja 13 lapselapselast.
Maailma paremaks muutmisel ei saa teha liiga palju ega liiga hästi. Ikka ennast hoides ja paremaks muutes. Eeskuju õpetab.
“Minule eeskujuks olnud vanaisa oli Saaremaal ja mujalgi Lääne-Eestis tuntud sepp. Vanaisaga tegime koos kõiki töid. Alatasa ja üha enam imetlen tema tasakaalukust, taibukust, hoolivust, töökust, täpsust, südamlikkust, elujõudu ja muudki, mis kõik siis, lapsepõlves, välja ei paistnud.”
Kaks uue osa peatükki on lugemiseks siin.
Lastekodu praktika
Ülo suunati Haapsalu õpetajate kooli järel pedagoogika praktikale Tilsi
lastekodusse Põlvamaal.
Nõukogude ajal oli kombeks, et lastekodus pidid olema karmid reeglid.
Rivistus hommikul, rivikorras sööma minek. Enne kooli minekut rivistus
ja rivisammul kooli minek. Lastekodudes oli ette nähtud sisuliselt sõjaväeline
kord.
Puude ladumine, peenarde tegemine, koolis käimine olid läbi sunduse,
käskude ja karistuste. Ühtelugu keegi põgenes ära. Miilits leidis põgeneja
üles ja tõi jälle tagasi.
Karistuseks pandi põgeneja lastekodu all olevasse keldrisse kartsa.
Riieldi ja sõimati, kuni nutune põgeneja lubas, et enam ära ei jookse.
Ülo lapsi ei rivistanud ega sundinud. Hoopis mõtles välja ühiseid tegevusi.
Ülol oli poksimisest kogemus kunagisest põhikooli ajast. Tilsi lastekodus
oli ainult üks paar poksikindaid. Nendega tehti trenni. Kott pandi heina
täis ja poksiti. Haak ja sirge, löögid said selgeks.
Ülo seletas, kuidas kaitseasendit võtta. Kui keegi lööb, siis ei saa vastu
lõugu.
Poole aasta pärast, kevadel, korraldati Põlvas koolidevahelised poksivõistlused.
Lastekodu abimajandi Gaz-AA veoauto ehiti kaseokstega
ning sõideti Põlvasse. Sealt tõi Tilsi lastekodu võistkond esikoha ära.
Suvel tekkis idee matkale minna. Kaardi peal vaadati koos direktoriga
marsruut üle. Kaart oli tol ajal tohutu defitsiit, praktiliselt keelatud kraam.
Mingisugune vanaaegne kaart ikka oli.
Abimajandist sai hobuse ja vankri varustuse tassimiseks. 4-5 km eemal
olnud sõjaväeosast õnnestus soldatite telk ja suur pada laenata.
Kümme päeva olid lapsed koos Üloga matkal. Magati telgis.
Lapsed olid nii töökad ja sõbralikud, laulsid ja toetasid üksteist. Õhtul
lõkke ääres aeti jutte ja arutati elu üle. Poisid õngitsesid ning mitu korda
oli värske kalasupp kõhutäiteks.
Mingisugune põgenemine ei tulnud kõne allagi. Lastel silmad särasid.
Ülo oli lastekodus õpetaja vaid ühe aasta. Sellest jäid aga suhted, mis
kestnud terve elu. Enamik toonaseid lastekodulapsi on juba manalateele
läinud. Üksteisega hoiti sidet – toonased lapsed kirjutasid õpetajale oma
elust ja sündmustest.
Lapsed tunnetasid ära, kes sisuliselt suhtleb. Nii tekib hoopis teistsugune
tunne. Kui elu kulgeb niisama, vaid argitasandi käsklustega nagu
tule sööma, õpi ära või muu säärane, siis see pole suhtlemine.
See on kohtlemine. Suhtlemise ja kohtlemise üleminek on tõeliselt
tähtis asi. Inimene jagab kohe välja, kas temaga suheldakse või teda
koheldakse.
See on vanaisa ja vanaema fenomen – lastega peab suhtlema. Siiras
rõõm üksteise nägemisest ja üksteisest hoolimisest ning hoolitsemisest.
Juurte juurde
Vana-Kreeka ideaaliks olid rahvuslikuks eliidiks peetavad vooruslikud
isiksused, kes suutsid ja soovisid teenida avalikku huvi. Kes võistlesid omavahel
selle nimel, et olla lahingurivis esireas. Mitte selleks, et kellelegi muljet
jätta, vaid et olla vaenlasele ebameeldiv vastane. Nende seljataga
oli nii kaasvõitlejatel kui teistel kaitstavatel turvaline olla.
Ligi 1500 aastat hiljem, 12. sajandil, rajas Tšingis-khaan maailma ajaloos
suuruselt teise impeeriumi.
Mongolite impeeriumi alustalad olid kohati vastandid Vana-Kreeka
ideaalidele. Mitte isiksus, vaid grupi huvid (khaani ja temale lojaalsete
isikute huvid). Mitte kompetentsus, vaid lojaalsus (tingimusteta allumine
khaani võimule). Mitte ehe otsustamine valikusituatsioonis, vaid khaani
ja tema lähikondsete tehtud otsuste vastuvõtmine. Mitte demokraatia,
vaid autokraatia. Mitte käitumise siirus, vaid silmakirjalikkus ja mulje
kujundamine.
Mongolite seaduste kogumik Yassa asus khaani telgis, kus sellele oli
lisaks khaanile ligipääs ja seda tohtisid lugeda vaid khaanile lähemalseisvad
lojaalsed isikud.
Yassa põhisõnum oli, et ebalojaalsuse ja allumatuse eest tuleb karmilt
karistada. Sisuliselt andis see khaani lähikonnale piiramatu võimu manipuleerida
teiste inimestega. Inimesed, kes sellises keskkonnas elasid,
pidid selgeks õppima võime mõtelda üht, teha teist ja rääkida kolmandat.
Hoolitsema, et isevalitseja usaldusisikud ei saaks jälile ega karistada
teistmoodi mõtlemist.
15. sajandil sai mongolite impeerium otsa. Paraku oli inimpõlvede
pikkune kasvukeskkond jätnud impeeriumi alamate käitumisele alateadliku
jälje. Oli kujunenud mõtteviis mõtelda üht, rääkida teist ja teha
kolmandat. Endised alamad, kes varem olid manipuleerimise objektid,
kujunesid võimule saades ise manipulaatoriteks.
Mongolite impeerium on sügaval ajaloopõues, aga nende mõtteviisi
kohtab veel tänapäevalgi. Näiteks inimestes, kes räägivad Vana-Kreeka
ideaalidest nagu demokraatia, vabadus, kompetentsus, isiksus või
suhtlemine, kuid kelle sõnad ei lähe nende tegudega kokku. Kes arvavad,
et inimestega võib manipuleerida, neid taga rääkida, kiusata või
meelevaldselt karistada.
On vanaisa tarkus kaitsta lapsi ebatervete mõtteviiside eest. Järgida
vooruslikku käitumist ja hoida au sees meie kultuuri juuri, mis pärinevad
Vana-Kreekast.